Olen süüdi

oma päevaraamatu ees. Sissekandeid on vähe. Viimane kuu on olnud raske ja pingeline ning sulg ei jookse kui pinget on palju. Liigun aga kohe edasi oma töise sarjaga Ärist. Üldine pilt turust annab positiivse ülevaate kõikidele, kes siia Lõuna Hispaaniasse puhkama tulevad. Mis siis turistist ärimees näeb? Sadu eravillasid, mille ruutmeetrid algavad 300st ja lõpevad mõnikord kaugelt üle 3000. Suuri, sadade liikidega aedasid, mis katavad hektareid. Kalleid butiike, kus müüakse ropu raha eest tihtipeale mitte vähem roppe asju. (tõsi, on asju ilusaidki). Miljoneid kroone maksvaid autosid, Porsche muuseas, on odavauto. Kõik välismaalastest residendid ja muidu majaomanikud nutavad igapäev, et igalpool on kehv teenus ja keegi ometi võiks asjad paika panna ja kvaliteetset teenust osutada, maksku või rubla. Sõnum turult on ju selge, siin vedeleb raha maas, tule ja võta. Aga, võta näpust. Ega see nii kerge olegi. Kõigepealt peaks eraldama hispaania turu ja välismaalaste turu. Välismaalane on kliendina pigem eramaja omanik ja hispaanlane kuskil äris või ühistus juhatuse liige. Loomulikult "magusam" tundub hispaanlane. Hispaanlasega on iseenesest lihtne. Sa pead saama "võrgu" liikmeks. Väiksed võrgud moodustavad omavahel võrkkonnad, mis omakorda moodustavad juba võrgustikud. Kui sa oled seal sees, siis hakkab ka äri liikuma. Nii et põhimõtteliselt on lihtne. Natuke pärsib see asjaolu, et sul on vaja minimaalselt kaks-kolm aastat, et sul tekiks oma võrk. Ja ega ju paigal seistes ei teki. Kui aga liigutad, siis on kohe ka kulud. Kui sa üritad väljastpoolt siseneda, siis ei loe sinu odav hind, efektiivne teenus, säästuprogrammid ega turundusnipid. Olles onupoeg, ei ole probleemi kingsepal lasta leiba teha või pagaril keevitaja olla. Oluline on see, et onupoega saab usaldada. Sellepärast ongi siin lõunas kõik tillukeste perefirmade käes. Käive nii umbes 2-3 sada tuhat aastas. Suurfirmadel vaid sellised kliendid, kes on nendel üle Euroopa või vähemalt üle Hispaania. Välismaalastega on ka lihtne. Võrku vaja pole, tarvis läheb õnne. Tema puhul on keerulisemaks tema kättesaadavus, sest ta asub Lõunas vaid kuu-paar aastas ja siis tahab ta puhata. Sul peab olema silma ja kõrva, et teda tabada ja siis veelkord tabada sellel hetkel kui ta on puhkamisest natuke tüdinud ja tahaks atra haarata. Selline- ühtne ruumis, ajas ja hingeseisundis olemise moment-on umbes sama tõenäoline nagu Viking Lotoga võitmine. Ehk siis momente on vähe, kuid siiski on. Teine mure on see, et need, kes on varem lubanud maksta ükskõik mida hea teenuse eest, istuvad nüüd vaikselt kui hiired, sest on nad ju praegu väljakäinud 100 EURi kuus Suure Lootuse ehk olematu teenuse ja olematu kvaliteedi eest(kuid Pepe ikkagi on ju kohal käinud). Ja igakord, peale suhtlemist olemasoleva teenuse osutajaga, Lootus muudkui suureneb, sest ta ju lubab kindlasti asja korda teha "manjaana". Nii et selge see, et kui meie lubame teha Suure Paugu kohe ja täna ja küsime selle eest 1000 EURi, siis hakkab rahast kahju. Ilmselgelt on hinnavahe, kuid ega 100 EURi eest peale Lootuse ja Suhtlemise sa ei saagi. Kuid mõned on ka Suurt Pauku katsetanud ja selle üle päris rõõmsad ning tulevik, kuigi visalt, on nende päralt. Nii et mul on hea meel, et mitmed hakkavad mõistma, et kui soovid olla Lõuna Hispaanias mugavalt ja pikalt, siis turva-ja kinnisvarahooldusteenused osta Esfera Grupilt.

Sissejuhatus jätkub

Olen teil pikalt lasknud eelmist peatükki lugeda ja seedida. Selgus, et äri läheb meil paremini kui kõikidel teistel hispaania ettevõtetel ja on pidevalt kiire. Miks Pepe vastas nii? Kui me poeme sügavamale Pepe südamesse, siis saame teada, et ta ei vasta mitte kunagi, et tal läheks kehvasti, ta ei vasta isegi kunagi, et tal läheks normaalselt(mäletate sommide väitel on eestlane ainus rahvus, kes vastab et tal läheb normaalselt). Kui teilt siin maal küsitakse, et kuidas läheb(que tal?) ja te vastate, et normaalselt(normal) siis on Pepe kindel, et ilmselt on teie lähisugulane ära surnud või miskit muud sama halba juhtunud. Teil on kaks vastuse varianti, kas väga hästi (mui bien) või hästi (bien). Bien vastatakse tavaliselt siis, kui te samale inimesel vastate juba kuuendat korda samal päeval, et kuidas läheb. Näiteks vastupidiselt Eestis eksisteerivale arusaamale, vastatakse ka siis küsimusele "kuidas läheb" vastusega "väga hästi", kui teid on samal päeval töölt lahti lastud. Sest normaalselt või halvasti on ainult juhul, kui see on inimestega seotud näiteks kellegi surm või vigastatus. Kuid materiaalsed asjad ja probleemid ei kuulu halvasti olemise valdkonda. Kokkuvõtteks siis teile, et kõikidel hispaania ettevõtetel läheb väga hästi ja meil kõige paremini.

Sissejuhatus ärifilosoofiasse

Mõned usinamad lugejad on ikka küsinud, et kuidas meie ettevõttel siin ka läheb. Mõtlesin, et kirjutan ühe lugude sarja sellest, mismoodi meil läheb. Alustuseks väike ekskurss ärifilosoofiasse, kus katsume järgi kohalikud tavad ja uskumused(niimoodi alustas kunagi minu sotsiooloogia õppejõud Andrus Saar, mõtlesin, et hästi pop). Alustame suhtumisest. Näide 1: kui te küsiksite Pepelt, et kuidas meie äri läheb, siis kõigepealt vaadake muutuseid tema näos. Üle tema nonstop pruuni näo tuleb soe ilme, tema lumivalged ühtses reas olevad 32 hammast löövad särama naeratusest, mis teeb relvituks mitte ainult tüdrukud, vaid ka mehed ja alles siis, kui sa oled juba pimestatud, tuleb ka vastus, et äri läheb suurepäraselt. Parimat oleks raske tahta, kliente tuleb päevast päeva. Üks suurem kui teine. Pooled nendest kuuluvad rikkuselt Hispaania esi saja sisse. Iga päev läheb äri suuremaks. Meeskond on suurepärane, kõik oma ala spetsialistid ja müüme unikaalseid tooteid, mida Hispaanias keegi teine ei tee. Iga päev on vaid üks suur õnnestumine. Näide 2: Kui te küsite Pepelt, et kas päev on väga kiire, siis on tõenäoline vastus, et päev on ülikiire, algab esimesel tunnil ja lõpeb viimasel. Terve nädal on kohtumisi täis planeeritud ja minuga võiks ta kohtuda mitte enne järgmist nädalat. Seda kõike vestlete kohvikus, kus ta bocadillo ampsude vahele räägib vähemalt tunnikese kui meeletult kiire tal on. Samal ajal vastab umbes 15nel korral telefonile oma parimatele sõpradele, onupoegadele ja muidu inimestele, kellele ta selgitab, et tema päev on väga täis. Kahele helistajale ütleb, et ta siiski täna ei jõudnud sellele tund tagasi toimunud kohtumisele, sest et jube kiire oli. Siis lähete koos tagasi kontorisse ja Pepe loeb sulle ette milliste klientidega ta täna kohtub ja mis dokumentidega tegeleb. Ja kaob kuhugi. Mõnede tundide pärast helistan ja küsin, et mis teed. Tuleb välja, et on Sevillasse jõudnud. Sest pidi naisega titeriideid ostma.

Kes kontrollib tööpäeva

Kell on 11 hommikul. Oleme neljakesi oma laudade taga büroos ja nohistame arvutitega. Kõik on rahulik, kella järgi tundub, et saame hakkama. Isegi Pablol on võime rahulikult istuda ja miskit arvutiga klõbistada. Järsku avaneb uks ja sisse tulevad kaks koristajat. Oh pagan, meenub et on reedene päev s.t koristuse päev. Ühekorraga saab meie büroost lärmav metroojaam. Imestan kuidas kaks tädi suudavad tekitada nii palju kisa. Nad vestlevad suure mõnuga ja katkematult, üks ühes büroo otsas ja teine teises. Vaba maailma sundimatusega tõmbavad nad ka meid oma vestlusesse. Koristamine toimub kohutavate nöör moppidega, mida koristusmaailams nimetatakse " hispaania moppideks". Nende tööriistade ülesanne on sitt laiali määrida, kasutades suurel hulgal vett ja lõhnaaineid. Minu mitmekordne selgituse peale, et meil on põranda all kaablid ja palun vähem vett kasutada, reageerivad nad kiirete noogutuste ja rõõmsa lobaga, et nad teavad seda ja probleemi pole, ning tõmbavad uue liitri vett põrandale. Iga viie minuti tagant küsivad nad meilt, et kust veel on vaja puhastada või veavad meid kuhugi pleki juurde, et näidata, kui hästi nad seda puhastasid. Kui neil töötuju otsa saab ja nad midagi ei viitsi teha,( see juhtub tunni jooksul 3-4 korda), siis nad veenavad meid asjade puhastamise võimatuses. Olen kuulnud, et miks ei saa täna põrandat puhastada, sest neil just seda asja kaasas pole. Või et miks ei saa klaase puhastada, või et miks ei saa plekki ära võtta. Avastasin juba meie eelmises büroos, et hispaania koristajatel on kombeks lapiga üle käia kõik nähtavad pinnad, ehk siis ühe lapiga, mida nad kasutavad klaasi, riiulilt tolmu, jne puhastamiseks, selle pistavad nad ämbrisse ja käivad üle ka arvuti klaviatuurid, monitori, koopiamasina klaasi ja nupud. Seega keelasin esimesel päeval neil meie tehnikat puutuda, k.a serveri kapi ust. Siis tabas mind tugev selgituste valing, kuidas nad kohe ei kannata mustust arvutil ja nad teevad kõik kasvõi tasuta üle, aga tuppa tulles neil läheb kohe süda pahaks, kui nad tolmust arvutit näevad.... Siinkohal oli mul hea meel, et olen blond ja välismaalane, sest minu mitmekordsete ei-de peale nad arvasid, et ma olen lihtsalt tavaline kiiksuga topakas, aga vähemalt nüüd nad ei puudu tehnikat. Tuulispasana üle kontori käinud, lahkuvad nad viimaste kiledate hõigete saatel ja kogu kontor istub väsinult, sest oleme osalenud koristusejuhtide ja abitööjõuna tunniajases pingelises protsessis. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Homme jälle reede.

Internet hiilib jälle

Üks eluetapp on läbitud, selle hooaja internet on meil kodus kohal. Mis toimus? Kevadel vahetasime elukohta. Üks rendileping sai läbi ja me pidime mujale kolima. Kolimistähtaeg oli 25. juuni. 15. mail andsime sisse taotluse, et uude kohta interneti saada. Sedapuhku tundus asi lihtsam, sest uues korteris oli olemas sisselülitatud telefoniliin. Mõtlesime, et kui ikka kuu aega varem hakata jooksma, siis võib olla saame sissekolimise ajal neti tööle. Jaanipäeva paiku helistasime üle ja öeldi, et enne 14. juulit saab. 16.juulil selgus, et enne 25. juulit tuleb. Siis tuli kätte suur august, mis on Hispaania kollektiivpuhkuse kuu. Seega 3.septembril alustasime uuesti neti ootamist. Peale mitmeid helistamisi öeldi, et tehnikud käisid ükspäev juuli lõpus, aga meid polnud kodus. Ja peale seda käiku arvasid, et me ei taha ja see töö kustutati. Sellist pööret me ootasimegi, sest siinsetel ettevõtetel on kombeks ilmuda sinu ukse taha, ilma et keegi ette helistaks ja siis, kui kedagi kodus ei ole, tõmbavad nad uttu ja sa saad sellest teada alles siis, kui ise ühendust võtad. Loomulikult oled ise süüdi, et sind kodus pole. Ja kohalikele on see arusaamatu, et miks sind näiteks teisipäevasel tööpäeval kell 11 kodus pole? Nüüd olime oma uue neti tellimusega eelistatud seisus, sest tundus, et meie tahe on endiselt vankumatu. Lubati paari nädalaga see asi ära teha, sest nii tühine asi ju rohkem aega ei võta. Kolme nädala pärast helistasime uuesti, siis öeldi, et tehnikud ei leia meie maja üles. Elame rajoonis, mis on ca kümmekond aastat vana ja olen ise siia nii kaardi kui ka GPS-i järgi sõitnud. Nii toodi karp mulle büroosse, mis asub Malagas, s.t 75km kodust eemal. Koos kolleeg Jüriga installisime ja tõmbasime samal õhtul kodus neti käima ja siin ma siis seda lugu kirjutan, enda isiklust internetist 4,5 kuud peale selle tellimist. Telefonical on 41 miljonit klienti ja 60 000 töötajat ning veel 66 000 töötajat kui ka outsource arvestada. Mõtetu info nende kodulehelt

Ikka tehti ära

Eelmises jutus mainisin, et küll ma selle katkise kummi ikka korda saan. Saingi ja päris kiiresti. Viis päeva kulus, kuid nüüd on kena. Nimelt pöördusin viimases hädas Pablo poole ja küsisin, kas ta saab aidata. Viimases hädas sellepärast, et tegelikult ühelt hispaanlaselt abi paluda on igavene rist ja viletsus. Ta läheb õnnest särama, kui sa temalt abi küsid, ta kukub sebima ja helistama oma sugulastele ja sõpradele, ta kulutab selleks kolm päeva, ta saadab sind kümnesse kohta mitmeid asju vaatama, ta ei kohku sellest tagasi, kui sa seletad, et see ei sobi, et see on mopeedi rehv aga sina tahad autole. Ja tavaliselt lõpeb see sellega, et sa vaikselt nihverdad end nendest käimistest kõrvale ja tal läheb nädalaga sinu abistamise tuhin üle. Arvasin nii ka seekord: kuid võta näpust Pablo helistas Pepele, Pepe ütles et ta on need haruldased kummid riiulil ja et tulgu ma kohe. Läksingi, endal rehv näpus ja ei uskunud ka siis oma õnne, kui kumm vahetatud oli. Uurisin rehvi peal olevaid numbreid, kõik nagu paistis korras olevat, kuskilt ei näinud lõksu. Küsimuse peale, et mis kell ma teise homme ära vahetada saan, et kas kell 10? Juba kell 8 oleme avatud. Aina paremaks läheb. Läksin hommikul 8.06 täie veendumusega, et töökoda on veel suletud, kuid töö juba käis. Ning teinegi kumm vahetati tsiuh! ära. Helistasin kohe naisele ka, et uskumatut lugu rääkida. Tema arvas, et ma olen juba hommikul vara purjus. Mul olid uued rehvid all, olin maksnud ja töökojast välja sõitnud ja mõtisklesin, et kuidas on võimalik et kõik klapib, kuid ei suutnud kuskilt mingitki vimkat leida. Õhtul parkisin auto maja ette ja midagi oli tarvis võtta kõrvalistuja istmelt nii, et pidin sisenema kõrvaistuja uksest. Uks kääksatas imelikult. Ma ei pööranud sellel suurt tähelepanu. Järgmine päev läksime Jüriga sööma ja uks käis nüüd juba kriiksuga piida vastu. Jüri küsis, et ahaa, käisid töökojas rehvi vahetamas jah. Vaatasin talle otsa, et kust teab. No kuskil mujal ei keerata ust niimoodi tuksi, kui kummitöökojas hoolimatu Pepe autole tungraua valesti alla paneb. Ma ei vedanud ennast ka seekord alt, s.t ikka tehti mulle ära.

Autosõit on ajavõit

Sõitsin reedel koos külalistega Benalmádena poole õhtust sööma. Paar kilomeetrit enne käis pauk ja rehv oli õhtal. Kuna Mersu on nii peen auto, et varuratast pole, vaid on mingi pasta ja pump, mis kahjuks ei aita, kui kumm ribadeks on, siis kutsusin treileri järele. Kui Hispaanias miski töötab, siis on see autotreiler ja surnu matmine. Auto oli viuh! poole tunni pärast kohal. Peale ja minema. Pani meid kodu juures maha ja laupäeva hommikul võtsin ratta kaenlasse ja sõitsin kummimeeste juurde. Spetsiaalselt kummidele spetsialiseerunud firma ütles mulle, et sellist kummi neil pole. Sarnast aga on küll. Tõsi, nad küll arvavad, et laos seda pole, kuid kuna on laupäev, siis nad laoseisu ei näe. Alles esmaspäeval. Palusin telefoninumbrit, kuid tädi ütles, et pean ise kohale tulema. Kui siis seda kummi on, ei lähe rohkem kui nädal. (tõlkes tähendab see umbes ühte kuud). Läksin teise kohta, sama jutt. Lõpuks läksin Mersu keskusesse, sealgi seda toodet polnud. (mul ei ole miski spetsiaalrehv, poest koos autoga ostetud originaaltooted all). Mersu mees vähemalt küsis minu numbri ja lubas helistada esmaspäeval. Millesse mul küll usku polnud. Kuid täna kell 15 ta helistaski, et ütelda, et sellist toodet pole. Küsisin, et äkki saab tellida? Ei saa. Mis ma siis teen? Ei tea. Olen ennegi pidanud siin tegelema natuke rikkis autodega ja kogu see Kolgata tee on mitu korda läbitud. Lõpuks saab alati korda. Mis häirib, on see, et sul kulub peaagu nädalajagu tööpäevi, et sebida endale ühte õnnetut rehvi. Jooksen nüüd jälle linnapeale, ratas seljas.

Kuidas renti maksta

Olen puhkuselt tagasi ja kohe pommitati mind mailide ja telefonikõnedega, et mis toimub, miks ma enam ei kirjuta. Kaugemad lugejad isegi Venemaalt võtsid ühendust. Hetkel ootan ühte Pepet, kes pidi pool tundi tagasi kohe minu juurde jõudma ja mõtlesin, et viskan siis esimese sügisese loo paberile. Rentisime büroo. Nagu ikka, nõuti ühe kuutasu võrra tagatist ja esimese kuu ettemaksu. Oli poolik kuu, nii et tibi pidi tükk aega arvutama palju kõik kokku on. Esimese korraga ütles summaks 2700. Kuurent oli muidu 1100. Juhtisin tähelepanu väikesele näpukale. Uus arvutus hakkas juba lähemale jõudma. Samas tegime lepingu, et nad hakkavad iga kuu rendisummat meie arvelt maha võtma. Olen varemgi juba kirjutanud, et see on siin maal üks iseärasus. Küsisin, et mis kuupäeval nad selat raha võtavad. Oleme väikese eelarvega ettevõte ja 1100 eurot ei ole naljaasi. Arvas, et ikka kuu jooksul. Kui üritasin täpsustada, siis ta pakkus välja, et mõnikord esimesest viiendani aga mõnikord ka kuu keskel ja mõnikord ka kuulõpus. Planeeri siis niimoodi rahavoogusid, kuid sain aru et täpsemaks minna enam ei saa. Kahe nädala pärast tuli tüdruk uuesti ja ütles, et eelmine kord olin ma 40 euri vähem maksnud ehk käibemaksu osa. See teda ei huvitanud, et maksin ju selle summa, mis tema ütles. Küsisin, et kas maksan nüüd ise või ta võtab selle koos järgmise rendisummaga arvelt maha. Oli nõus maha võtma. Umbes kümnendal tuli tüdruk uuesti ja teatas solvunud häälel, et nemad olid proovinud raha maha võtta ja ei saanud. Tegin ettepaneku, et äkki unustaks nüüd selle mahavõtmise teema, tehke arve, ma maksan ja kõik kombes. Nii nõmeda ettepaneku peale ta isegi ei vastanud. (Varem olen kirjutanud, et arve on siin juba makset tõendav dokument). Uurisin, et ega tal äkki meie kontonumber valesti kirjutatud pole. Arvas, et see on välistatud, kuid võib ju vaadata. Seda öeldes ei unustanud ta oma solvunud ja ärritunud olekut. Kui ta oma paberi ettenäitas, siis parandasin kontonumbri ära. Sõnagi lausumata, sirgel seljal kõndis tüdruk välja. Umbes 20nda paigus tuli ta tagasi ja ütles, et me ei ole renti maksnud. Arvasin, et lepingus oli ju teistmoodi. Selgus, et seekord arvas tüdruk, et me kanname ise. No miks...kurat seda teab. No kandsin ära. Koos unustatud 40 euroga. Järgmise kuu 5ndal oli ta uuesti ukse taga ja ütles, et ei saa raha meie kontolt kätte. Numbrid olid õiged ja ega ei oskagi öelda, mis viga oli. Ilmselt "asjaolud". Kandsin raha üle ja avaldasin arvamust, et äkki ikka teekski nii, et ma kannan iga kuu ise. Arvas, et see on jama ja tekitab palju segadust. Kolmas kuu oli juba 25.s ja raha ei olnud veel arvelt maha võetud. Kuna see oli selles büroos meil viimane kuu, siis arvasin, et ju arvestavad selle alguses makstud tagatise viimase kuu rendiks. Aga olin liiga optimistlik, tibi jälle ukse taga ja ma juba automaatselt kandsin talle summa üle. Nüüd me oleme juba peaaegu poolteist kuud sellest büroost väljas ja ootame oma tagatist. Suhelnud oleme palju. Nad arvasid et septembri lõpuks saavad nad selle üle kanda. Et siis on kõik puhkuselt tagasi ja palju aega sellega tegeleda. Hoian pöialt, sest reeglina sa makstud tagatist siin maal enam ei näe. Ah soo tegemist on piirkonna ainsa ärikeskuse ketiga, mis on tuntud ja tunnustatud. Selline lugu praegu ja Pepet ikka veel pole.

Puhkusel

Kallid lugejad, lood ei ole otsa lõppenud, vaid olen lihtsalt puhkusel. Kaunil Eestimaal, mille ilu ei anna jutus jutustada ega kirjas kirjeldada. Välismaal tasub olla, sest siis saad aru, kui palju läheb korda must muld, vihmane taevas, roheline muru, lõhnav männimets, Tallinna vanalinn, Leigo järv, heeringas hapukoorega, kartul, must leib, Kalevi kommid. Ja tunned südamevalu kui loed ja mõtled kaasa Eesti koolihariduse ja Eesti looduse teemadel. Ja mõtled, et kas JOKKI ja JÕMMI oleks parem likvideerida ogalise nuiaga või asumisele saatmisega Lollide saarele, kus kõik lammasteks muutuvad. Septembrist saate jälle lugeda kuidas Hispaanias töö ja nali käsikäes käib.

Kelle probleem

Raske on leppida sellega, et siinsetel sõnadel on teine tähendus, kui me harjunud oleme. Tõden veel siiamaani mitu korda päevas, et "jälle tehti mulle ära". Näiteks keegi helistab sulle, vestled temaga ja ta ütleb kõne lõpetuseks "helistan sulle pärast". Tegelikult see tähendab lihtsalt "head aega". Või ütleb, et "lähme homme sööma". Kui see on tuttav inimene, siis tähendab seda, et ilmselt kohtume järgneva poole aasta jooksul. Kui inimene pole nii tuttav, on tähendus selles, et me ei kohtu enam kunagi, söömisest rääkimata. Või näiteks lepid kellegagi esmaspäeval kokku, et vajad ühte pakkumist remondi osas selleks kolmapäevaks. Sellega ei ole mingit probleemi. Teisipäeval küsid, et kuidas pakkumine edeneb. Mis pakkumine? No see mis ma eile küsisin. Märkad, et kuskil tema silmades kumab valguskiir, et ta on sind vist kuskil näinud. Mõne aja pärast tuleb tal ka miskit meelde. Ütleb, et aaa, see pakkumine! Mis homseks, selle pakkumise teeb ta kohe ära. Kohe praegu(ahora mismo).Otsekohe(immediatamente)... See tuleb välja sujuvalt ja rõõmsalt. Sinu tuju läheb paremaks ja süütu välismaalasena mõtled, et ikka juhtub, et keegi unustab. Ja mõtled veel, et kui tore kohtumine mul oli, nii sõbralik, nii professionaalne. Kolmapäeva hommikuks arvad, et ju on pakkuja lihtsalt liiga põhjalikult asja ettevõtnud, sest mingil põhjusel juba eile õhtuks lubatut pole kohal. Helistad ja keegi ei vasta. Helistad tema büroosse, kus vastab sekretär. Küsid, et kuidas Pepel läheb. Ja saad vastuse, et Pepel läheb imeilusasti, sõitis just eile õhtul kuuks ajaks Tenerifele puhkusele. Ei, keegi teda ei asenda ja keegi ei tea teile tehtavast pakkumisest midagi. Mnjah, ja kellel on probleem? Kas palmide all peesitaval Pepel või sinul, kes sa ootad oma remonti.

Jälle möödunud on päev

Esmaspäeval kell 7.30 ärkas Priit. Rõõmsalt pükstesse hüpanud, tõttas ta tööihast värisedes autosse ja kimas büroo poole. Teepikkus 30km, aega piisavalt, et tegevuskava paika panna. Kahe arvuti konfigureerimine ja serveri edasi installimine, mis nädalavahetusel pooleli jäi, ning muidugi tulevad kell 9 veel elektrikud ja signalisatsiooni paigaldajad, keda jälgima peab.
Jüri ärkas kell 7.30 ja hüppas rõõmsalt köögi laua taha näkileiba närima. Meeled tööihast surisemas plaanis ta minna panka, siis reklaamibüroosse meie aknakilede valmimist kontrollima ja kell 11 pidi saama kätte serverikapi, mille suhtes oli juba reedel helistatud, et see esmaspäeval kohal on. Kui ei ole, siis saab asenduse. Pepe oli lubanud täna ka telefoninumbrid meile tuua. Peale seda büroosse, teepikkus 30km.
Mina ärkasin kell 7.30 ja hüppasin rõõmsalt basseini, et meeletut tööiha rahustada. Jahedast veest lõdisedes lürpisin helbeid piimaga ja suundusin panka, et autoliisingu suhtes selgust saada. Peale seda pidin panga ees Pabloga kokku saama, et teha üks varajane kliendi kohtumine ning siis büroosse. Teepikkus 65km.
Pablo hüppas üles kell 7, rõõmust pakatav nagu ikka. Värisedes ihast, millel pole mingisugust kokkupuudet tööga, istus ta autosse, et tööle sõita. Kohtume panga ees, et siis koos büroosse minna ja minu esmaspäevane moraal vastu võtta. Mitte et see tuju rikuks. Teepikkus alguses 30km ja pärast 65 veel peale.

Priit ajas esimese tunniga arvutid jonksu ja hõõrus rõõmust käsi. Jüri käis pangas ära ja patsutas pungil taskut elevil näo. Mina lõpetasin liisinguvestluse ja muhelesin mõnusalt. Pablo tervitas mind kaugelt ja säras. Eesmärk, tegevus, tulemus-mõtlesime kõik.

Kell 9.00 helistasid soomlastest elektrikud Priidule ja ütlesid, et neil pole mõtet täna tulla, sest Pepelt oodatud kaup oli saabunud, kuid täiesti vale. Kell 9.30 käis Jüri Pepe reklaamibüroos, kes tundis küll Jüri ära, kuid ei teadnud midagi meie tellimusest. Ka paberi koos mõõtudega olid nad ära kaotanud. Kell 10 helistas Pablo signalisatsiooni Pepele, kes ütles, et ta täna ei saa tulla. Kell 11 läks Jüri Pepe juurde serverikappi tooma, mis ei olnud kohale saabunud ja lubatud asenduskapi olid nad maha müünud. Kell 11.30 helistas Jüri vanale tuttavale HP Manolole küsimusega, et millal järgmine kaup tuleb. Manolo ei mõistnud küsimust, sest ta oli puhkusele läinud. Kell 12, olles teada saanud, et serveri kappi ei tule ja Manolo ei ole veel kaupa tellinudki, sest puhkab ookeani kaldal, tegi masendunud Priit kerge eksimuse serveri kella ja arvuti kella sünkroniseerimisel ning minuti pärast oli kõik möödas. Ehk server oli taas, nagu vastsündinud lapsuke, puhas ja pattudest tühi. Kell 13 läksid Priit ja Jüri sööma ja söögikohas kohvi polnud.(nad olid uues büroos). Kell 14 läksin mina sööma, kuid esmaspäeviti on söögikohad kinni.(mina olin vanas büroos). Pablo hõikas tualetist, et ei suuda sööma tulla, sest oli eile midagi söönud ja see andis tugevalt tunda. Peale lõunat kohtusime uues büroos. Kuna Pepe elekrikaup oli tulemata, siis kasutasime voolu vahetustega. Kuna Manolo kaup oli tulemata, siis Pablo ei suutnud oma mailboxi kasutada, sest uus arvuti ei tahtnud seda aktsepteerida. Kell 19 helistas Pepe ja arvas, et telefoninumbrid tulevad siiski homme, sest kell on juba 19. Jüri lahkus koju, et süüa ja siis uuesti meiega liituda kliendi juures kell 22.00. Pidime minema objektile valgustust mõõtma. Kell 20 lahkus Priit koos minuga, et samuti enne objekti külastust miskit põske pista. Kell 20.20 helistas meile büroosse jäänud Pablo, kes ütles, et tal on küll võtmed, kuid selle ukse omad, mis on juba kinni. Lahtise ukse omad puuduvad. Kell 20.45 jõudsime büroosse tagasi ja sulgesime ukse. Kell 21.15 jõudsime bensukasse, et tankida autot ja ennast. Bensukas oli remondis. Kell 22 saime kõik objektil kokku. Teekond kõigil 65km. Kell 23.30 jõudsin kodulähedasse tanklasse, et vaadata, kuidas uksed suletakse. Kell 23.45 koorisin läbimärjad riidenartsud seljast, sest kogu päev oli stabiilne 41 kraadi. Kell 24 magasime kõik ilma värisemiseta. Jälle möödunud on päev.

Uus kontor

Pildilt on näha, et meie uues büroos on klienditeenindus juba üleval. Mõningad "asjaolud" takistavad veel täisvõimsusel töötamast. Siinkohal peatuks natuke mööbli teemal. Mööbliotsimise saaga on juba läbi, vältas ainult ühe kuu. Nüüd siis on kohaletoimetus. Soovisime, et neljapäeval oleks kohal, s.t mitte eelmine, vaid üle-eelmine neljapäev. Müüja ei näinud mingeid takistusi. Meie ei näe ka kunagi mingeid takistusi, see annab teatava ühtekuuluvuse tunde. Sama päeva lõunaks olid ilmamärgid sama positiivsed. Ehk siis takistusi ei olnud, samuti polnud mööblit. Pablo helistas uuesti kauplusesse ja selgus, et endiselt mööbliga probleeme ei ole. Kuid nad ikkagi täna ei too, sest et montööre pole. Edastasime teate, et tooge see mööbel kohale ja me paneme ise kokku. Sellepeale jooksis teiselpool toru ajusagar kokku. Toibunud müüja tervitas meid heleda naeruga. (Ma pole kunagi täpselt aru saanud, mis neile selle ettepaneku juures nalja teeb. Ilmselt on see viis, kuidas piinlikust olukorrast napaka kliendi suhtes üle saada).Pepega asju ajades on sul võimalus teha nii nagu tema teeb või sa ei tee üldse. Peale seda kui müüja oli naeru kontrolli alla saanud, ütles ta, et vaatab ja pani toru ära. Järgmise päeva õhtul helistas müüja Pablole, et natuke mööblist vestelda. Arvas, et esmaspäevaks on kohal. Esmaspäeva õhtul helistasime meie ja jõudsime kokkuleppele, et teisipäeval kell 13 on kohal ja keegi peab kontoris selle vastu võtma. Ning siis kell 17 tulevad mehed uuesti ja panevad kogu krempli kokku. Vahepeal nad käivad söömas. Pablo oli nõus ootama neid kell 13, kuigi ma kinnitasin talle, et siis ei tule nagunii kedagi, sest mehed hakkavad kell üks mõtlema, et parem käime söömas ära ja siis alles viime mööbli ühekorraga ja saame ka kokku panna. Pablo vaatas mind uskumatu pilguga. Kell 14 helistas Pablo ja ütles, et oli poodi helistanud ja huvi tundnud, et kus need kella ühesed mehed on. Tuli välja, et mehed olid hakanud mõtlema, et parem oleks enne söömas käia ja siis pärast...Ja Pablo tuli meie ajutisse kontorisse tagasi. Kulunud oli kolm ja pool tundi, sest vahemaad on pikad ja lõunane liiklus on hullumaja. Kuna mehed pidid tulema viieks, siis läksin vara kohale, s.t poole kuueks. Kell kuus saabusid ka montaaznikud. Tassisid tunnikesega asjad üles ja läinud nad olidki. Ma ei hakanud stseeni tegema, sest neil oli silmnähtavalt raske lõuna olnud. Ma arvan, et oleksin ise surnud, kui lõuna juurde kaks pudelit veini jooks, nagu nemad. Järgmise hommiku osas ei osanud nad miskit öelda. Kolmapäeval kell 9 hakkas Pablo helistama ja natuke peale kümmet olid kutid kohal. Lõunaks oli juba kaks lauda koos. Peale lõunat ehk siis 4 tundi hiljem olid onud tagasi ja tegid veel ühe laua. Järgmiseks päevaks oli suur pingutus ühe kamraadi maha murdnud ja higistas vaid noorem(ca 68a). Lõunaks oli peaaegu kõik koos. Selgus ka, et üks kapp on üle ja mis kõige hullem, ka kokku pandud. Müüjatar helistas kõigepealt mulle, siis Pablole, siis Jürile, siis jälle Pablole ja proovis meile seda kappi maha müüa, sest montöör on väsinud ja ei soovinud seda enam lahti võtta. Me ütlesime, et ei soovi kappi, et võtaks parem need asjad, mis puudu. on. Kuna tegemist oli päris tõsise probleemiga, siis müüja jättis lõunaks meile veel tudeerimise aega, et peale kosutavat ampsu uuesti kapi kasulikkuses veenda. Pettunud töömees pidi selle siiski lahti võtma ja ära viima. Ilmselgelt ei olnud tema nädal. Reedeks oli meil siis neli lauda, kaks kappi ja viis sahtlite komplekti kokku pandud. Polnud läinud isegi mitte kümmet päeva. Ülejäägi saame kas sel nädalal või siis septembris, sest augustis Hispaania puhkab.

Räägime visiitkaartidest

Tellisin ettevõttele sümboolika kujunduse Eestist. Teeme sellise põhjamaise, kerge lõunamaise aktsendiga. Tsip, tsip, tsip lisame juurde, nagu Imre Kose ütleb. Peamine Eesti eelistamine põhines kahel alusel: minu jaoks usaldusväärne partner ja soovisin saada miskit kätte veel sellel sajandil. Kuid tarbematerjali väljaprintimise otsustasin küll siit kohapealt võtta. Kohaliku linna tuntuim ettevõte sellel alal kannab nime Solprint. (siin on enamus ettevõtetel nimelisandiks Sol või siis Mar). Kuna ilma suheteta on raske teenust saada, sind lihtsalt ignoreeritakse, siis palusin tuttaval soomlasel sinna minu kohta paar head sõna poetada. Soomlane on nendega juba kümmekond aastat koostööd teinud ja saatis Müüjale usalduse tekitamise kirja, selgitusega, et klient on normaalne:( Good luck - the family are nice, I know they do not give you any trouble!!). Saatsin peale toredat komplimenti printfaili ja palusin pakkumist. Seitsme päeva pärast tuletasin seda uuesti meelde. Siis läks veel paar päeva ja ta tuli. Nagu ikka, oli tarvis maksta 50% ette. Maksin ära, saatsin maksekorralduse nendele maili peale ja küsisin, et millal töö pihta hakkab. Kolme päeva pärast potsatas mailboxi kiri, kus olid kirjas nende pangaandmed. Ja ei ühtegi küsimust ega slegitust. Olin millekski selliseks valmis ja saatsin tänukirja, mille lõppu lisasin küsimuse, et kas nad ei saanud minu maksekorraldust kätte, et maksin mõned päevad tagasi. Möödus nädalavahetus ja kaks tööpäeva, siis tuli maili teel uus saadetis. Sedapuhku oli tegemist selle nende vana pakkumisega. Ilma ühegi selgituseta, nagu need pangaandmedki. Küllap enamus eestlaseid mäletab prantsuse filmi " Suur Jalutuskäik" Luis de Funesiga peaosas. Saksa poolt okupeeritud Prantsusmaal sõidavad rongis saksa ohvitser ja inglise lendur(loomulikult põgenik). Sakslane kommenteerib Prantsusmaa maastikku, mis rongiaknast mööda vilksatab, oodates sama vaimustunud suhtumist inglaselt. Keelt mitte kõnelev inglane ulatab talle sellepeale soolatopsi. Sellises üksteistmõistvas dialoogis olin ka mina. Pöördusin abi saamiseks soomlase poole, sest tundus, et asi läheb keeruliseks. Möödus veel kolm päeva, kui saabus kiri, kus küsiti printfaili kohta veel lisaelement nagu fonte jne. Mis tegelikult ongi kogu faili mõte. Et ei peaks miskit juurde küsima. Kuid sain nüüd aru, et nad ei ole veel töö tegemiseni jõudnud. Tegin peast mõned arvutused ja tulemuseks andis mulle, et kui nad ka nüüd hakkavad printima, siis võtab see miinimum veel 10 päeva. Ja siis pole mulle enam neid asju vaja, sest tegemist oli ajutiste visiitkaartidega, et kiiresti miskit kasutusele võtta. Minupoolsest faili esitamisest oli kulunud aega natuke rohkem kui kolm nädalat ja veel vaja kahte nädalat. Jälle sain kulusid kokku hoida.

Oh happy days

Lubasin teile teada anda kui saame serveri. Nüüd ta siis tuli. Manolo hakkas lubama seda eelmisest kolmapäevast peale. Reede hommikuks oli ta jõudnud DHL aktid ära võltsida, et meile tõestada, et tema pole süüdi. Üks kohalik käitumistava on see, et nad ajavad kogu süü kellegi teise peale, hoolimata sellest, et küsimus pole süüdlase otsimises, vaid selles, et mis kuupäeval midagi tuleb. Teine omapära on nende igapäevane luiskamine. Kuid iseärasus seisneb selles, et nad luiskavad küll igapäev, aga teevad seda, nagu ka kõiki muid asju, fakte kontrollimata ja ääretult amatöörlikult. Nagu see akti võltsiminegi. Kirjutada sinna ise pastakaga teised kuupäevad, unustades selle, et nädal varem andis ta meile paki pabereid, kuhu ta oli pastakaga oma tekste peale kirjutanud. Noh, aga kogu see asi ei varjutanud meie õnne serveri üle. Eriti minu, sest meie tegevjuht Pablo kaotas mulle, nagu tavaliselt, liitri Absoluti. Sest ta uskus kaljukindlalt viimasel reedel kell 15, et Manolo toimetab serveri samal päeval kell 19 meile. Suvel ja reedel ja kell 19, parim nali. Aitab siis sellest korrast IT teemadest. Manolo saadab meile veel "kaste", kuid need ei ole enam nii olulised toimivuse seisukohalt.

Jüri ärev nädalavahetus

Peremees, kas puid on vaja. Ei puid ei ole vaja. Hommikul kõik puud kadunud. Kiiganud Jüri hiljaaegu onlinest oma pangakontot. Kõik raha oli kadunud. Samuti oli kadunud kogu tehingute ajalugu. Kuna suvi on käes ja tegemist oli reedese päevaga, siis tähendab see seda, et suveperioodil on pangad avatud vaid kella kaheni ja loomulikult keegi enam telefonile ei vastanud. Jüri on küll karastunud, sest võõral maal on elatud juba vaata et paar aastakümmet, kuid ikka võtab kõhedaks, kui sinu aastatega kogutud säästud on tuuri pandud. Nädalavahetuse kuidagi üleelanud, tormas vaene mees esmaspäeval panka. Selgus, et pank oli lihtsalt kontonumbreid muutnud. Nendele oli tulnud mõte teha uued numbriseeriad ja tehtud, mõeldud. Olid lahkelt nõus uued numbrid koos rahaga ka online panema, kui Jüri selleks soovi avaldab. Jüri avaldas nii kuis jaksas. Kontonumbreid olla muudetud, kuna kaks panka omavahel ühinenud olevat. See juhtus aastal 2005. Ma mõtlen pankade ühinemist. Lugu ise leidis aset kaks nädalat tagasi. Ühinemise puhul toimusid pangasaalis üldse suured ümberkorraldused. Efektiivsuse mõttes olid nad kahe panga teenindussaalid kokkupannud ja tekkis nii suur saal, et ruumi jäi ülegi ja siis võeti hulganisti inimese tööle, sest neid tuli puudugi. Kuid mis Jürkal sellest. Eurod olid onlines tagasi. Kodus sai veel igaksjuhuks kontrollitud, kas ikka naabrimehe konto on ka onlines alles. Oli kenasti. Ah soo, ma vist seda lugu polegi rääkinud. No see oli niimoodi, et kui Jüri endale online lepingu tegi, mis toimus umbes paari aasta eest siis kui mõned edevad pangad sellise vägeva süsteemi endile ehitasid. Kodus netti sisenedes selgus, et oma salasõnaga online`i minnes oli võimalus kasutada ka naabrimehe kontot. Ei ole ta sugulane ega sõber ega isegi samast rahvusest mitte. Korduvad katsed nii pangasaalis sellel teemal läbirääkida kui ka kirjalikud pöördumised lõppesid vaid imestusega, et ei või olla. Nii see konto on siis need aastad tiksunud. Isegi pangamuutuse kuu elas üle. Mina arvan, et õige kah, sest üks süsteem peabki tugev olema.

Kokkuvõte Manolo loo kohta

Annan kindlasti lugejale teada selle momendi kui me serveri saame. Kuid proovin mitte Manolost rohkem kirjutada. Soovisin lihtsalt ühe oma igapäeva tegevuse kohta anda võimalikult täpse(milline narr sõna Hispaanias) ülevaate. Nüüd te peate proovima aru saada, et selles loos ei ole miskit erakordset minu jaoks ega ka teiste siin Lõuna Hispaanias elavate ja töötavate eestlaste jaoks. See on igapäevane töine või ka isiklik elu.
Oma esimesel pool aastal siin elades uskusin, et lähen hulluks. Kui mul ei oleks minu perekonda, siis ilmselt olekski läinud. Kuid kodu oli see, kuhu sai peitu pugeda. Kogesin oma elu suurimat stressi, mis kulmineerus talvel. Selleks ajaks olin suutnud omandada keele normaalsele vestlustasemele, mul oli tuttavaid hispaanlaseid ja olin suhelnud pool aastat vaid hispaanlastega. Hakkasin mõistma, mida pean tegema, et üldse midagi kätte saada. Kõige olulisem oli see, et õppisin mitte vihast siniseks minema. Õppisin aimama millal üks või teine tegevus võiks lõppeda. Ja mis kõige huvitavam, et õppisin hindama aega. Varem olin ise selline, kelle märkmik oli pea ja võisin pool päeva kulutada ming huvitava asja peale, seniks teised tööd ootasid. Siin on minu aeg ülikallis, sest olen nii enda päeva planeerija kui veel kogu büroo kalender, to do list, reminder helinaga ja kõikide jooksvate ja uute müügiprojektide juht. See Manolo lugu oli ju vaid üks osa päevast. Lisaks on veel igapäevaselt kümneid "Manolo" lugusid nagu oma büroosse wifi ja telefonipaigaldamine, mööbli ostmine ja vaheseinte ehitamine, marketing, rääkimata tavapärastest tegevustest nagu raamatupidamisettevõttega suhtlemine ja nende kontroll, personalitoimingute tegemine. Need kõik eelnevad asjad toimivad täpselt samamoodi kui Manolo ettevõtte(mis on kohaliku piirkonna edukas ettevõte). Meie ettevõtte kõige olulisem tegevis ehk igapäevane müük väärib omaette pealkirju.

Ikka veel Manolo teemal

Nagu viimases jutus juba mainisin, see kooskõlastamine Manologa ei jäänud viimaseks. Olime jõudnud oma läbirääkimistes breakpointi. Meie point oli see, et breigiks kellegi kaela. Manolo point oli see, et tema hakkas juba uskuma, et me soovime midagi osta. Rääkisin meie tegevjuht Pabloga pikalt. Pablo võttis Manueli(Manolo) ette ja vestles südamest südamesse. See rääkimine on tavaolukorras piisake meres, kuid kuna asjaga on tegeletud juba peaaegu kuu, meil oli Manologa juba tekkinud mingi side, siis vestluse mõju ei jäänud tulemuseta. Olulisim tulemus oli see, et Manolot tabas tõeline üllatus, et me oleme oma ostu soovis kindlad. Kordan: et me soovime tõesti, tõesti osta seda serverit ja ülejäänud tehnikat. Ja et see on meie suurim soov. Me oleme valmis isegi täna neid asju ostma. Miks mitte kasvõi kohe. Et mitte niisama aega raisata. Arvutipoepidaja pidas omaette aru ja arvas, et siis ei maksa tõesti aega raisata ja telliks need asjad kohe ära. Ja telliski. Lisades, et juba esimesed kastid tulevad homme hommikul. Me küsisime, et mis kastid, et eelkõige on vaja serverit. Ta arvas, et kindlasti, et esimesed kastid hommikul ja teised kastid õhtul. Ja siis mingid kastid hiljem. Täna saabus neli esimest kasti: kaks dokki sülearvutitele(mis on kuskil teel). Kõvakettad serverile(mis on kuskil teel) ja võrguseade.

HP Manolo seikleb jälle

Eilse kohtumise eesmärk Manologa oli üle vaadata tema poolt koostatud koondnimekiri meie asjadest. Manolo ilmus peaaegu õigel ajal nurga tagant nagu särav päike ja muutus veelgi õndsamaks meid nähes. Tundsime samuti kuidas seljad läksid sirgu ja süda soojaks. Läksime poodi ja alustasime tööd. Manolo ei lasknud end meist väga häirida ja tegeles vahepeal ka telefonimüügiga ennast aeg-ajalt meiega liites. Tal oli väga hea uudis, nimelt selgus, et ta oli kodus oma arvutil teinud valmis vägeva listi ning selle ka mälupulgale võtnud, et meile anda. Õnnetuseks oli tema mälupulk maha põlenud. Sel ajal kui me seda mõtteavaldust seedisime, ründas HP-mees tööarvutit et selle kaudu koju sissetungida. Minu IT teadmised pole väga suured ja ma kujutasin endale elavalt ette, kuidas Manolo kobas taskus sigari järele, sai miskit pihku ja süütas selle. Ja nii ta maha põleski. Meie IT juhi arvates oli see ka ainus võimalus. Sel ajal klõbistas Manolo klahvidel ja teatas mõne ajapärast, et ta ikka ei saa koduarvutisse sisse. Mehelt, kes ei ole siiamaani suutnud meile ühtegi e-maili saata, kes prindib välja kõik 10-lehelised pdf failid, et sealt ühte rida vaadata, kes kirjutab kõiki tooted eraldi exceli failidesse, et siis need välja printida ja faxida, oli sellise avalduse saamine küll kerge pettumus, kuid ikka juhtub. Ega miskit, hakkasime otsast peale tellimust tegema. Tarkvara osas oli meie soov vana hea XP ja inglise keelne office. Tundus, et Manolo jagas seda poolt ja leidis kohe Microsofti hulgimüüja kodulehelt hinnakirja. Helistas sinna ja algas väsitav vestlus. Manolo selgitas mida me tahame, kuid tundus justkui, et Microsofti mehed ei saanud aru, et jutt käib nende toodetest. Vähemalt neile ei öelnud üksi toode mitte midagi. Siis tegi meie mees neile lühikursuse, et mis on XP ja mis on Vista ja jõudis vaikselt edasi. Tundus, et Officeist ja SmallBusiness Editionist ei olnud spetsid samuti midagi kuulnud. Samuti ka hindadest, mis Manolo neile ütles. Uuriti, et kust me need leidsime ja imestati kui ütlesime, et nende kodukalt. Lõpuks teatas Manolo, et nüüd on kõik valmis ja reserveeritud meie jaoks. Ja saame asjad homseks kätte. Kuna kõik olid kurnatud, siis ei viitsinud keegi enam sellele naljale reageerida. Teadsime, et homme peame kõik uuesti tegema. Lugejale lisan selgituseks veel selle, et see oli nüüd neljas kord, kus me kõik tooted ükshaaval läbi käisime. Kuid kogemus näitab, et see ei jää viimaseks. Vähemalt kaks korda tuleb veel.

Hoia silm punnis peas

HP arvutite Manolo tegi tegelikult pakkumise imekähku. Tegi kolm korda. Tühja sellest, et igakord viis ta selle isiklikult Pablo vanasse töökohta. Kust me siis selle ära tõime. Ja silmad punnis lugema asusime. Manolo tegi pakkumise kolm korda, sest siin üldiselt ei ole moes suhtuda pakkumise küsimisse väga tõsiselt ja täita täpselt need lahtrid, mis on ettenähtud, vaid on kombeks ka midagi ise juurde luua või mõned kohad täitmata jätta. Meil oli muidu excelis ettevalmistatud, et mis server ja mis arvutid koos konfiguratsioonidega. Kui Manolo mõnda asja ei leidnud, siis lõi ta sinna miskit uut ja (ainult meie meeleheaks ja abistamiseks)asendas sujuvalt selle mingi muu asjaga. Lihtsam näide oli selline, et sülearvutile polnud meie poolt küsitud dokke. Kuid olid ühed teised dokid, mis Manolo ka kohe meie tellimusse kirjutas. Esimeses pakkumise lugemise ringis ei pannud me seda muudatust isegi tähele. Alles teistkordsel ringil märkas Priit, et miski numbrikombinatsioon on justkui võõras. Ega nendelgi dokkidel miskit viga ei olnud. Hea kvaliteet ja kallim hind. Ja mittesobivus meie arvutitega. Siis lugesime veel kõik sõnasõnalt läbi ja avastasime kõrvalekaldeid. Saime Manologa veel ka lõunalauas kokku, kes tunnistas, et ta pole oma elu jooksul niisuguseid granuja`sid näinud. Et tulevad mingid mehed kuskil Horvaatiast ja teavad täpselt, detailideni, mida nad tahavad. Sellel pakkumiste nädalal olime kõik natuke närvilised. Isegi Manolo.
Remargi korras võin öelda, et ka teiste tellimustega on siin nii. Näiteks tellid poest värvi ja pintsli. Tuleb pintsel ning kuna seda konkreetset värvi ei olnud, siis on kaasas 2l liimi. Loomulikult oled sa selle kinni maksnud, sest pead ju ettemaksu tegema.

Visiitkaartide kasulikkus

Leppisime HP Manologa kokku, et saadame talle maili teel oma tabeli, millele tema saab hinnapakkumise teha. Lubas selle ära oodata ja siis pakkumise faxi panna või ise kohale tuua. Kuna meil oli kiire, siis me ei alustanud oma tavapärast loengut maili kasulikkusest. Manolo see eest jagas oma visiitkaarte, kus oli tema mailiaadress. Pistsime oma tabeli maili ja Jüri ütles, et ta nüüd helistab ja ütleb Manolole et "you`ve got the mail". Selgitasime Priidule, et see on lõik Pepe mailikasutamise käsiraaamatust, sest ilma helistamata Pepe maili ei loe. Tuli välja, et Manolole helistamisest oli lausa kahekordselt kasu, sest arvutimüüja ütles, et sellelt maililt mis on visiitkaardil kirjas, ei saa ta nagunii midagi kätte, kuna see on vale aadress. Nimelt firma, kes visiitkaarte talle tegi, pani vale aadressi kaardile ja siis korvamiseks andis Manolole 500 kaarti tasuta. Vale mailiaadressiga. No ja siis Manolo neid jagab. Nüüd mõistsime, miks Karlsson oli meile igaühele jaganud kaarte kaks ringi. Meie küsimise peale andis Manolo meile uue aadressi. Ütlesime, et nüüd saadame sinna, et ta võiks vaadata. Kahe päeva pärast helistasime, et küsida kuidas läheb. Loomulikult läheb Manolol väga hästi. Tänab küsimast. Mõne aja pärast katkestasime piinliku vaikusemomendi ja küsisime, et kas ta on jõudnud ka meie pakkumisega tegeleda. Ütles, et kahjuks ei ole, sest seda pole tal käes. Kuid kas ta on maili vaadanud. On vaadanud küll, kuid kuna see mail pole viimasel aastal töödanud, siis ta ei näe sealt miskit. Printisime oma tabeli ja panime talle faxi.

HP distribuutor

Kirjeldasime enda riistvara vajaduse ja asusime otsima. Peale esimest päeva poodides tuulamist oli selge, et niimoodi me ei jõua ka uueks aastaks miskit kokku saada. Poed olid tühjad. Või siis täis multimeedia kaste, sest see on siin pop. Keegi ei soovinud meist ka miskit kuulda või siis üritati meid veenda, et võiksime siiski osta kolm kõva multimeedia arvutit. Nad muutusid üsna vihasteks kui me ütlesime, et meil pole nende arvutitega midagi teha. Ja avaldasid ja arvamust, et ju me ikka ei tea miskit arvutitest, sest otsime nii nõrkade parameetritega 700 euroseid arvuteid. Võtsime büroos netist lahti HP koduka ja leidsime Màlaga distribuutorite nimekirja. Helistasime nad läbi. Màlaga HP distribuutoritel on ühine nimetaja-nad keegi ei müünud ega pole kunagi müünud HP-d. Sügasime kukalt ja pöördusime meie tegevjuht Pablo poole. Pablol helistas kohe oma sõbrale Manolole, kes osutus HP distribuutoriks, kellest jällegi HP kodukal sõnagi polnud. Manolo arvutipood näeb välja nagu iga teine siinne arvutipood. Umbes 15 ruutu suur ja riiulitel on müügiks telefonid. Manolo ise on äraütlemata mõnus mees, välimuselt ja olemuselt meenutab kõige rohkem Karlssonit. Manolot võib kohata iga päev oma kaupluse ees ringi jalutamas ja inimestega suhtlemas. Kui pood juhtub kinni olema, mis kena ilma korral ikka juhtub, siis Manolo on kõrval tapase baaris. Hea, et meil oli Pablo, kes tundis Manolot. Võõral läheks oma Manolo otsimine nädalaid, meil vaid viis päeva.

Kuidas ma sisse murdsin

Tegin laupäeval plaanid, et hommikul töötan ja õhtupoolikul poodlen. Mõeldud, tehtud. Tööga ühelepoole saanud, vahetasin riided ja tõmbasin välisukse seljatagant kinni. Siis tuli meelde, et unustasin mälupulga koju, kuid tahtsin kuskilt interneti leida, et saata mõningaid dokumente. Proovisin korterisse uuesti siseneda, kuid võti enam ei keeranud. Hispaania lukud on natuke teistmoodi kui meil ja seega mõtlesin, et mis võib olla probleem. Ah sa pagan, teine võti jäi sissepoole ette. Tuleb öelda, et ma ei olnud just kõige paremas tujus, sest laupäeval ei ole võimalik ühtegi tasulist abi kuskilt saada. Pidasin plaani, kas löön ukse sisse või akna. Kuid siis sai kohalik kogemus võitu ja tegin näo, et pole üldse häiritud ning läksin sööma. Helistasin tuttavale Pepele käigu pealt ja ütlesin, et juhtus selline lugu. Pepe oli ühes pulmas ja ütles, et see ei ole mingi probleem. Ja selgitas mulle, mida teha. Ütles veel, et hea et ma neid lukuvanasid kätte ei saanud, et need on igavesed varganäod. Sõin kõhu täis, läksin koju. Tegin nii nagu Pepe ütles ja kolme minutiga oli uks lahti. Ilma ühegi kahjustuseta. Hoidsin kokku 120 eurot. Kahjuks ei saa siinkohal protsessi kirjeldada, kuid võin vaid öelda, et vaja läheb 2L Coca-Colat.

Agate tänava internet pole enam kaugel

Agate tänava (itimees Priidu korter)interneti kohta on siin blogis alguse poole lõpptulemus juba kirjas. See siin on Episode I ja II.
Episode I: kaks kuud enne Priidu saabumist võtsime ühendust kohaliku Elioniga ehk Telefonicaga. Ulmeliselt suur ettevõte. Ulmeline tegutsemine samuti, nii hull, et isegi Pepe kattub higiga kui peab Telefonicaga asju ajama. Sest tulemus on ennustamatu nii ajas kui ruumis. Nagu tavaliselt elasime läbi 20ne minutilise automaatvastajale vastamise, et kuhu, kellega, mis asjus, sugu, vanus ja kas koeri on, etc. Ning andsime aadressi, kuhu vajame netti. Lubati kunagi ühendust võtta. Telefonica inimesed on läbinud spetsiaalse erikursuse" Kuidas olla pime ja kurt küsimustele millal ja kui palju maksab? Ning teha seda kõige ebasõbralikumal moel".
Episode II: Priit saabus Tallinnast kohale, internet mitte. Jätkasime helistamist. Vastuseks tavaline: probleeme pole, kohe teeme ära. Ühel kenal hommikul Priit ja Jüri tööle ei saabunud. Poole tunni pärast oli mul selge, et siin on kaks võimalust. Kas õnnetus kiirteel või kohtumine Telefonica tehnikuga. Pooleteise tunni pärast mehed saabusid büroosse ja olid rõõmsalt elevil. Tehnik oli hommikul ukse tagant helistanud, Jürit-Priitu olid juba 25km kodust eemal otsa kiiresti ümber pööranud ja padavai kodu poole tagasi põrutanud. Tehnik oli senikaua viisakalt oodanud(kolmel järgmisel kliendil lükkus järelikult net nädalaks edasi). Kolmekesi koos olid nad läinud ühistu "Telecomunicacionese" kapi juurde, mis oli lukus. Võtit ei kuskil. Võti asub teooreetiliselt maja presidendi juures. Presidendi elukohta ei teadnud ei Priit ega terve maja elanikud. Tehnik lõi särama kiirest lahendusest ja soovis head päeva ning lubas lähipäevil läbi astuda. Priidu korteri omanik selgitas lõunaks välja, et võti on keldris asuvas tehnika poes. Mõneaja pärast selgus, et selle maja keldris tehnikapoodi ei ole. Tõehuvides pean lisama, et keldrit samuti mitte. Omanik sellepeale verest välja ei löönud ja lubas edasi selgitada. Juba tunnikese pärast oli tal võtmele uus asukoht väljapakkuda nimelt tema motika panipaik. Leppisime kokku, et kohtume õhtul kell 19 maja ees. Kell 19.50 oli mees koos võtmega kohal. Kiire ühendus Telefonica lõbusa tehnikuga ja järgmine hommik oli mees uuesti kohal. Läksime kapini, avasime ja seal leidus see, mis juba eelmises jutus kirjas. Peale tehniku töötlemist selgus, et Telefonica kaableid pole ei selles ega ka naabermajas ja magistraal isegi ei puuduta seda kvartalit. Peale kahte nädalat siin viibimist on Priit karastunud. Kui tal pilt uuesti ette tuli, tähendas ta vaid, et tegelikult ju probleemi ei ole. Vat seda nimetan heaks enesevalitsuseks.

Kahe nädalaga infrastruktuur

Siia ettevõtet asutades tegin kohe otsuse, et infrastruktuuri jaoks kasutan spetsialiste Eestist. Kohapeal ollakse selles suhtes väga ajast maas. Kutsusin Eestist itimehe, kel ülesandeks ehitada meile infra: riist ja tarkavara, crm, telefonijaam ja internetiseerimine. Kohtusin Priiduga mõni kuu tagasi Eestis ja usaldades tema kogemust juba kaheksa aastat, tegin kokkuleppe, et ta võiks juuni lõpus tulla ja teha meile see väike asi ära. Priit oli varmalt nõus. Maigutas tükk aega suud, kui ütlesin, et läheb umbes poolteist kuud. Arvas, et soojus on mulle liiga teinud, sest töömahtu on maximaalselt kaheks nädalaks. Ei hakanud temaga vaidlema, ütlesin, et võta piletid pooleteiseks kuuks ja parem usu mind ja kui tahad rääkida tähtaegadest, siis räägime, kui oled kaks nädalat töötanud. Nüüd on ta siis siin, kaks nädalat on läbi, kaheteisttunnised tööpäevad seljataga, töötab ka laupäeviti ja pühapäeviti. Meie tehnika direktor Jüri, kes on siin elanud aastaid ja valdab kohalikku keelt, on teda abistanud iga päev. Priit-poiss näeb natuke närb välja, niipalju enam ei naera, kolm kilo on alla võtnud, vaevleb süümekates, sest õhtuti elab tööpäeva läbi ja saab aru, et hoolimata päevasest nabarebestamisest ei ole jõudnud kuhugi. Ajakavast mainis vaid niipalju, et see minu poolt pakutud poolteist kuud võib väheks jääda...

Agate tänavale internetti ei saa..

Selgus et kapis kirjaga "Telecomunicaciones" hoitakse prügi ja kellegi vanu ketse.

Kuidagi tühi tunne on.. ja marokolasi on ka nagu juurde siginenud..