Räägime visiitkaartidest

Tellisin ettevõttele sümboolika kujunduse Eestist. Teeme sellise põhjamaise, kerge lõunamaise aktsendiga. Tsip, tsip, tsip lisame juurde, nagu Imre Kose ütleb. Peamine Eesti eelistamine põhines kahel alusel: minu jaoks usaldusväärne partner ja soovisin saada miskit kätte veel sellel sajandil. Kuid tarbematerjali väljaprintimise otsustasin küll siit kohapealt võtta. Kohaliku linna tuntuim ettevõte sellel alal kannab nime Solprint. (siin on enamus ettevõtetel nimelisandiks Sol või siis Mar). Kuna ilma suheteta on raske teenust saada, sind lihtsalt ignoreeritakse, siis palusin tuttaval soomlasel sinna minu kohta paar head sõna poetada. Soomlane on nendega juba kümmekond aastat koostööd teinud ja saatis Müüjale usalduse tekitamise kirja, selgitusega, et klient on normaalne:( Good luck - the family are nice, I know they do not give you any trouble!!). Saatsin peale toredat komplimenti printfaili ja palusin pakkumist. Seitsme päeva pärast tuletasin seda uuesti meelde. Siis läks veel paar päeva ja ta tuli. Nagu ikka, oli tarvis maksta 50% ette. Maksin ära, saatsin maksekorralduse nendele maili peale ja küsisin, et millal töö pihta hakkab. Kolme päeva pärast potsatas mailboxi kiri, kus olid kirjas nende pangaandmed. Ja ei ühtegi küsimust ega slegitust. Olin millekski selliseks valmis ja saatsin tänukirja, mille lõppu lisasin küsimuse, et kas nad ei saanud minu maksekorraldust kätte, et maksin mõned päevad tagasi. Möödus nädalavahetus ja kaks tööpäeva, siis tuli maili teel uus saadetis. Sedapuhku oli tegemist selle nende vana pakkumisega. Ilma ühegi selgituseta, nagu need pangaandmedki. Küllap enamus eestlaseid mäletab prantsuse filmi " Suur Jalutuskäik" Luis de Funesiga peaosas. Saksa poolt okupeeritud Prantsusmaal sõidavad rongis saksa ohvitser ja inglise lendur(loomulikult põgenik). Sakslane kommenteerib Prantsusmaa maastikku, mis rongiaknast mööda vilksatab, oodates sama vaimustunud suhtumist inglaselt. Keelt mitte kõnelev inglane ulatab talle sellepeale soolatopsi. Sellises üksteistmõistvas dialoogis olin ka mina. Pöördusin abi saamiseks soomlase poole, sest tundus, et asi läheb keeruliseks. Möödus veel kolm päeva, kui saabus kiri, kus küsiti printfaili kohta veel lisaelement nagu fonte jne. Mis tegelikult ongi kogu faili mõte. Et ei peaks miskit juurde küsima. Kuid sain nüüd aru, et nad ei ole veel töö tegemiseni jõudnud. Tegin peast mõned arvutused ja tulemuseks andis mulle, et kui nad ka nüüd hakkavad printima, siis võtab see miinimum veel 10 päeva. Ja siis pole mulle enam neid asju vaja, sest tegemist oli ajutiste visiitkaartidega, et kiiresti miskit kasutusele võtta. Minupoolsest faili esitamisest oli kulunud aega natuke rohkem kui kolm nädalat ja veel vaja kahte nädalat. Jälle sain kulusid kokku hoida.