Pildilt on näha, et meie uues büroos on klienditeenindus juba üleval. Mõningad "asjaolud" takistavad veel täisvõimsusel töötamast. Siinkohal peatuks natuke mööbli teemal. Mööbliotsimise saaga on juba läbi, vältas ainult ühe kuu. Nüüd siis on kohaletoimetus. Soovisime, et neljapäeval oleks kohal, s.t mitte eelmine, vaid üle-eelmine neljapäev. Müüja ei näinud mingeid takistusi. Meie ei näe ka kunagi mingeid takistusi, see annab teatava ühtekuuluvuse tunde. Sama päeva lõunaks olid ilmamärgid sama positiivsed. Ehk siis takistusi ei olnud, samuti polnud mööblit. Pablo helistas uuesti kauplusesse ja selgus, et endiselt mööbliga probleeme ei ole. Kuid nad ikkagi täna ei too, sest et montööre pole. Edastasime teate, et tooge see mööbel kohale ja me paneme ise kokku. Sellepeale jooksis teiselpool toru ajusagar kokku. Toibunud müüja tervitas meid heleda naeruga. (Ma pole kunagi täpselt aru saanud, mis neile selle ettepaneku juures nalja teeb. Ilmselt on see viis, kuidas piinlikust olukorrast napaka kliendi suhtes üle saada).Pepega asju ajades on sul võimalus teha nii nagu tema teeb või sa ei tee üldse. Peale seda kui müüja oli naeru kontrolli alla saanud, ütles ta, et vaatab ja pani toru ära. Järgmise päeva õhtul helistas müüja Pablole, et natuke mööblist vestelda. Arvas, et esmaspäevaks on kohal. Esmaspäeva õhtul helistasime meie ja jõudsime kokkuleppele, et teisipäeval kell 13 on kohal ja keegi peab kontoris selle vastu võtma. Ning siis kell 17 tulevad mehed uuesti ja panevad kogu krempli kokku. Vahepeal nad käivad söömas. Pablo oli nõus ootama neid kell 13, kuigi ma kinnitasin talle, et siis ei tule nagunii kedagi, sest mehed hakkavad kell üks mõtlema, et parem käime söömas ära ja siis alles viime mööbli ühekorraga ja saame ka kokku panna. Pablo vaatas mind uskumatu pilguga. Kell 14 helistas Pablo ja ütles, et oli poodi helistanud ja huvi tundnud, et kus need kella ühesed mehed on. Tuli välja, et mehed olid hakanud mõtlema, et parem oleks enne söömas käia ja siis pärast...Ja Pablo tuli meie ajutisse kontorisse tagasi. Kulunud oli kolm ja pool tundi, sest vahemaad on pikad ja lõunane liiklus on hullumaja. Kuna mehed pidid tulema viieks, siis läksin vara kohale, s.t poole kuueks. Kell kuus saabusid ka montaaznikud. Tassisid tunnikesega asjad üles ja läinud nad olidki. Ma ei hakanud stseeni tegema, sest neil oli silmnähtavalt raske lõuna olnud. Ma arvan, et oleksin ise surnud, kui lõuna juurde kaks pudelit veini jooks, nagu nemad. Järgmise hommiku osas ei osanud nad miskit öelda. Kolmapäeval kell 9 hakkas Pablo helistama ja natuke peale kümmet olid kutid kohal. Lõunaks oli juba kaks lauda koos. Peale lõunat ehk siis 4 tundi hiljem olid onud tagasi ja tegid veel ühe laua. Järgmiseks päevaks oli suur pingutus ühe kamraadi maha murdnud ja higistas vaid noorem(ca 68a). Lõunaks oli peaaegu kõik koos. Selgus ka, et üks kapp on üle ja mis kõige hullem, ka kokku pandud. Müüjatar helistas kõigepealt mulle, siis Pablole, siis Jürile, siis jälle Pablole ja proovis meile seda kappi maha müüa, sest montöör on väsinud ja ei soovinud seda enam lahti võtta. Me ütlesime, et ei soovi kappi, et võtaks parem need asjad, mis puudu. on. Kuna tegemist oli päris tõsise probleemiga, siis müüja jättis lõunaks meile veel tudeerimise aega, et peale kosutavat ampsu uuesti kapi kasulikkuses veenda. Pettunud töömees pidi selle siiski lahti võtma ja ära viima. Ilmselgelt ei olnud tema nädal. Reedeks oli meil siis neli lauda, kaks kappi ja viis sahtlite komplekti kokku pandud. Polnud läinud isegi mitte kümmet päeva. Ülejäägi saame kas sel nädalal või siis septembris, sest augustis Hispaania puhkab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar