Sissejuhatus ärifilosoofiasse

Mõned usinamad lugejad on ikka küsinud, et kuidas meie ettevõttel siin ka läheb. Mõtlesin, et kirjutan ühe lugude sarja sellest, mismoodi meil läheb. Alustuseks väike ekskurss ärifilosoofiasse, kus katsume järgi kohalikud tavad ja uskumused(niimoodi alustas kunagi minu sotsiooloogia õppejõud Andrus Saar, mõtlesin, et hästi pop). Alustame suhtumisest. Näide 1: kui te küsiksite Pepelt, et kuidas meie äri läheb, siis kõigepealt vaadake muutuseid tema näos. Üle tema nonstop pruuni näo tuleb soe ilme, tema lumivalged ühtses reas olevad 32 hammast löövad särama naeratusest, mis teeb relvituks mitte ainult tüdrukud, vaid ka mehed ja alles siis, kui sa oled juba pimestatud, tuleb ka vastus, et äri läheb suurepäraselt. Parimat oleks raske tahta, kliente tuleb päevast päeva. Üks suurem kui teine. Pooled nendest kuuluvad rikkuselt Hispaania esi saja sisse. Iga päev läheb äri suuremaks. Meeskond on suurepärane, kõik oma ala spetsialistid ja müüme unikaalseid tooteid, mida Hispaanias keegi teine ei tee. Iga päev on vaid üks suur õnnestumine. Näide 2: Kui te küsite Pepelt, et kas päev on väga kiire, siis on tõenäoline vastus, et päev on ülikiire, algab esimesel tunnil ja lõpeb viimasel. Terve nädal on kohtumisi täis planeeritud ja minuga võiks ta kohtuda mitte enne järgmist nädalat. Seda kõike vestlete kohvikus, kus ta bocadillo ampsude vahele räägib vähemalt tunnikese kui meeletult kiire tal on. Samal ajal vastab umbes 15nel korral telefonile oma parimatele sõpradele, onupoegadele ja muidu inimestele, kellele ta selgitab, et tema päev on väga täis. Kahele helistajale ütleb, et ta siiski täna ei jõudnud sellele tund tagasi toimunud kohtumisele, sest et jube kiire oli. Siis lähete koos tagasi kontorisse ja Pepe loeb sulle ette milliste klientidega ta täna kohtub ja mis dokumentidega tegeleb. Ja kaob kuhugi. Mõnede tundide pärast helistan ja küsin, et mis teed. Tuleb välja, et on Sevillasse jõudnud. Sest pidi naisega titeriideid ostma.