Raske on leppida sellega, et siinsetel sõnadel on teine tähendus, kui me harjunud oleme. Tõden veel siiamaani mitu korda päevas, et "jälle tehti mulle ära". Näiteks keegi helistab sulle, vestled temaga ja ta ütleb kõne lõpetuseks "helistan sulle pärast". Tegelikult see tähendab lihtsalt "head aega". Või ütleb, et "lähme homme sööma". Kui see on tuttav inimene, siis tähendab seda, et ilmselt kohtume järgneva poole aasta jooksul. Kui inimene pole nii tuttav, on tähendus selles, et me ei kohtu enam kunagi, söömisest rääkimata. Või näiteks lepid kellegagi esmaspäeval kokku, et vajad ühte pakkumist remondi osas selleks kolmapäevaks. Sellega ei ole mingit probleemi. Teisipäeval küsid, et kuidas pakkumine edeneb. Mis pakkumine? No see mis ma eile küsisin. Märkad, et kuskil tema silmades kumab valguskiir, et ta on sind vist kuskil näinud. Mõne aja pärast tuleb tal ka miskit meelde. Ütleb, et aaa, see pakkumine! Mis homseks, selle pakkumise teeb ta kohe ära. Kohe praegu(ahora mismo).Otsekohe(immediatamente)... See tuleb välja sujuvalt ja rõõmsalt. Sinu tuju läheb paremaks ja süütu välismaalasena mõtled, et ikka juhtub, et keegi unustab. Ja mõtled veel, et kui tore kohtumine mul oli, nii sõbralik, nii professionaalne. Kolmapäeva hommikuks arvad, et ju on pakkuja lihtsalt liiga põhjalikult asja ettevõtnud, sest mingil põhjusel juba eile õhtuks lubatut pole kohal. Helistad ja keegi ei vasta. Helistad tema büroosse, kus vastab sekretär. Küsid, et kuidas Pepel läheb. Ja saad vastuse, et Pepel läheb imeilusasti, sõitis just eile õhtul kuuks ajaks Tenerifele puhkusele. Ei, keegi teda ei asenda ja keegi ei tea teile tehtavast pakkumisest midagi. Mnjah, ja kellel on probleem? Kas palmide all peesitaval Pepel või sinul, kes sa ootad oma remonti.
reede, 27. juuli 2007
teisipäev, 24. juuli 2007
Jälle möödunud on päev
Esmaspäeval kell 7.30 ärkas Priit. Rõõmsalt pükstesse hüpanud, tõttas ta tööihast värisedes autosse ja kimas büroo poole. Teepikkus 30km, aega piisavalt, et tegevuskava paika panna. Kahe arvuti konfigureerimine ja serveri edasi installimine, mis nädalavahetusel pooleli jäi, ning muidugi tulevad kell 9 veel elektrikud ja signalisatsiooni paigaldajad, keda jälgima peab.
Jüri ärkas kell 7.30 ja hüppas rõõmsalt köögi laua taha näkileiba närima. Meeled tööihast surisemas plaanis ta minna panka, siis reklaamibüroosse meie aknakilede valmimist kontrollima ja kell 11 pidi saama kätte serverikapi, mille suhtes oli juba reedel helistatud, et see esmaspäeval kohal on. Kui ei ole, siis saab asenduse. Pepe oli lubanud täna ka telefoninumbrid meile tuua. Peale seda büroosse, teepikkus 30km.
Mina ärkasin kell 7.30 ja hüppasin rõõmsalt basseini, et meeletut tööiha rahustada. Jahedast veest lõdisedes lürpisin helbeid piimaga ja suundusin panka, et autoliisingu suhtes selgust saada. Peale seda pidin panga ees Pabloga kokku saama, et teha üks varajane kliendi kohtumine ning siis büroosse. Teepikkus 65km.
Pablo hüppas üles kell 7, rõõmust pakatav nagu ikka. Värisedes ihast, millel pole mingisugust kokkupuudet tööga, istus ta autosse, et tööle sõita. Kohtume panga ees, et siis koos büroosse minna ja minu esmaspäevane moraal vastu võtta. Mitte et see tuju rikuks. Teepikkus alguses 30km ja pärast 65 veel peale.
Priit ajas esimese tunniga arvutid jonksu ja hõõrus rõõmust käsi. Jüri käis pangas ära ja patsutas pungil taskut elevil näo. Mina lõpetasin liisinguvestluse ja muhelesin mõnusalt. Pablo tervitas mind kaugelt ja säras. Eesmärk, tegevus, tulemus-mõtlesime kõik.
Kell 9.00 helistasid soomlastest elektrikud Priidule ja ütlesid, et neil pole mõtet täna tulla, sest Pepelt oodatud kaup oli saabunud, kuid täiesti vale. Kell 9.30 käis Jüri Pepe reklaamibüroos, kes tundis küll Jüri ära, kuid ei teadnud midagi meie tellimusest. Ka paberi koos mõõtudega olid nad ära kaotanud. Kell 10 helistas Pablo signalisatsiooni Pepele, kes ütles, et ta täna ei saa tulla. Kell 11 läks Jüri Pepe juurde serverikappi tooma, mis ei olnud kohale saabunud ja lubatud asenduskapi olid nad maha müünud. Kell 11.30 helistas Jüri vanale tuttavale HP Manolole küsimusega, et millal järgmine kaup tuleb. Manolo ei mõistnud küsimust, sest ta oli puhkusele läinud. Kell 12, olles teada saanud, et serveri kappi ei tule ja Manolo ei ole veel kaupa tellinudki, sest puhkab ookeani kaldal, tegi masendunud Priit kerge eksimuse serveri kella ja arvuti kella sünkroniseerimisel ning minuti pärast oli kõik möödas. Ehk server oli taas, nagu vastsündinud lapsuke, puhas ja pattudest tühi. Kell 13 läksid Priit ja Jüri sööma ja söögikohas kohvi polnud.(nad olid uues büroos). Kell 14 läksin mina sööma, kuid esmaspäeviti on söögikohad kinni.(mina olin vanas büroos). Pablo hõikas tualetist, et ei suuda sööma tulla, sest oli eile midagi söönud ja see andis tugevalt tunda. Peale lõunat kohtusime uues büroos. Kuna Pepe elekrikaup oli tulemata, siis kasutasime voolu vahetustega. Kuna Manolo kaup oli tulemata, siis Pablo ei suutnud oma mailboxi kasutada, sest uus arvuti ei tahtnud seda aktsepteerida. Kell 19 helistas Pepe ja arvas, et telefoninumbrid tulevad siiski homme, sest kell on juba 19. Jüri lahkus koju, et süüa ja siis uuesti meiega liituda kliendi juures kell 22.00. Pidime minema objektile valgustust mõõtma. Kell 20 lahkus Priit koos minuga, et samuti enne objekti külastust miskit põske pista. Kell 20.20 helistas meile büroosse jäänud Pablo, kes ütles, et tal on küll võtmed, kuid selle ukse omad, mis on juba kinni. Lahtise ukse omad puuduvad. Kell 20.45 jõudsime büroosse tagasi ja sulgesime ukse. Kell 21.15 jõudsime bensukasse, et tankida autot ja ennast. Bensukas oli remondis. Kell 22 saime kõik objektil kokku. Teekond kõigil 65km. Kell 23.30 jõudsin kodulähedasse tanklasse, et vaadata, kuidas uksed suletakse. Kell 23.45 koorisin läbimärjad riidenartsud seljast, sest kogu päev oli stabiilne 41 kraadi. Kell 24 magasime kõik ilma värisemiseta. Jälle möödunud on päev.
Postitaja:
rinel
kell
11:16
0
kommentaari
laupäev, 21. juuli 2007
Uus kontor
Postitaja:
rinel
kell
15:50
0
kommentaari
teisipäev, 17. juuli 2007
Räägime visiitkaartidest
Tellisin ettevõttele sümboolika kujunduse Eestist. Teeme sellise põhjamaise, kerge lõunamaise aktsendiga. Tsip, tsip, tsip lisame juurde, nagu Imre Kose ütleb. Peamine Eesti eelistamine põhines kahel alusel: minu jaoks usaldusväärne partner ja soovisin saada miskit kätte veel sellel sajandil. Kuid tarbematerjali väljaprintimise otsustasin küll siit kohapealt võtta. Kohaliku linna tuntuim ettevõte sellel alal kannab nime Solprint. (siin on enamus ettevõtetel nimelisandiks Sol või siis Mar). Kuna ilma suheteta on raske teenust saada, sind lihtsalt ignoreeritakse, siis palusin tuttaval soomlasel sinna minu kohta paar head sõna poetada. Soomlane on nendega juba kümmekond aastat koostööd teinud ja saatis Müüjale usalduse tekitamise kirja, selgitusega, et klient on normaalne:( Good luck - the family are nice, I know they do not give you any trouble!!). Saatsin peale toredat komplimenti printfaili ja palusin pakkumist. Seitsme päeva pärast tuletasin seda uuesti meelde. Siis läks veel paar päeva ja ta tuli. Nagu ikka, oli tarvis maksta 50% ette. Maksin ära, saatsin maksekorralduse nendele maili peale ja küsisin, et millal töö pihta hakkab. Kolme päeva pärast potsatas mailboxi kiri, kus olid kirjas nende pangaandmed. Ja ei ühtegi küsimust ega slegitust. Olin millekski selliseks valmis ja saatsin tänukirja, mille lõppu lisasin küsimuse, et kas nad ei saanud minu maksekorraldust kätte, et maksin mõned päevad tagasi. Möödus nädalavahetus ja kaks tööpäeva, siis tuli maili teel uus saadetis. Sedapuhku oli tegemist selle nende vana pakkumisega. Ilma ühegi selgituseta, nagu need pangaandmedki. Küllap enamus eestlaseid mäletab prantsuse filmi " Suur Jalutuskäik" Luis de Funesiga peaosas. Saksa poolt okupeeritud Prantsusmaal sõidavad rongis saksa ohvitser ja inglise lendur(loomulikult põgenik). Sakslane kommenteerib Prantsusmaa maastikku, mis rongiaknast mööda vilksatab, oodates sama vaimustunud suhtumist inglaselt. Keelt mitte kõnelev inglane ulatab talle sellepeale soolatopsi. Sellises üksteistmõistvas dialoogis olin ka mina. Pöördusin abi saamiseks soomlase poole, sest tundus, et asi läheb keeruliseks. Möödus veel kolm päeva, kui saabus kiri, kus küsiti printfaili kohta veel lisaelement nagu fonte jne. Mis tegelikult ongi kogu faili mõte. Et ei peaks miskit juurde küsima. Kuid sain nüüd aru, et nad ei ole veel töö tegemiseni jõudnud. Tegin peast mõned arvutused ja tulemuseks andis mulle, et kui nad ka nüüd hakkavad printima, siis võtab see miinimum veel 10 päeva. Ja siis pole mulle enam neid asju vaja, sest tegemist oli ajutiste visiitkaartidega, et kiiresti miskit kasutusele võtta. Minupoolsest faili esitamisest oli kulunud aega natuke rohkem kui kolm nädalat ja veel vaja kahte nädalat. Jälle sain kulusid kokku hoida.
Postitaja:
rinel
kell
15:24
0
kommentaari
esmaspäev, 16. juuli 2007
Oh happy days
Postitaja:
rinel
kell
15:10
0
kommentaari
reede, 13. juuli 2007
Jüri ärev nädalavahetus
Peremees, kas puid on vaja. Ei puid ei ole vaja. Hommikul kõik puud kadunud. Kiiganud Jüri hiljaaegu onlinest oma pangakontot. Kõik raha oli kadunud. Samuti oli kadunud kogu tehingute ajalugu. Kuna suvi on käes ja tegemist oli reedese päevaga, siis tähendab see seda, et suveperioodil on pangad avatud vaid kella kaheni ja loomulikult keegi enam telefonile ei vastanud. Jüri on küll karastunud, sest võõral maal on elatud juba vaata et paar aastakümmet, kuid ikka võtab kõhedaks, kui sinu aastatega kogutud säästud on tuuri pandud. Nädalavahetuse kuidagi üleelanud, tormas vaene mees esmaspäeval panka. Selgus, et pank oli lihtsalt kontonumbreid muutnud. Nendele oli tulnud mõte teha uued numbriseeriad ja tehtud, mõeldud. Olid lahkelt nõus uued numbrid koos rahaga ka online panema, kui Jüri selleks soovi avaldab. Jüri avaldas nii kuis jaksas. Kontonumbreid olla muudetud, kuna kaks panka omavahel ühinenud olevat. See juhtus aastal 2005. Ma mõtlen pankade ühinemist. Lugu ise leidis aset kaks nädalat tagasi. Ühinemise puhul toimusid pangasaalis üldse suured ümberkorraldused. Efektiivsuse mõttes olid nad kahe panga teenindussaalid kokkupannud ja tekkis nii suur saal, et ruumi jäi ülegi ja siis võeti hulganisti inimese tööle, sest neid tuli puudugi. Kuid mis Jürkal sellest. Eurod olid onlines tagasi. Kodus sai veel igaksjuhuks kontrollitud, kas ikka naabrimehe konto on ka onlines alles. Oli kenasti. Ah soo, ma vist seda lugu polegi rääkinud. No see oli niimoodi, et kui Jüri endale online lepingu tegi, mis toimus umbes paari aasta eest siis kui mõned edevad pangad sellise vägeva süsteemi endile ehitasid. Kodus netti sisenedes selgus, et oma salasõnaga online`i minnes oli võimalus kasutada ka naabrimehe kontot. Ei ole ta sugulane ega sõber ega isegi samast rahvusest mitte. Korduvad katsed nii pangasaalis sellel teemal läbirääkida kui ka kirjalikud pöördumised lõppesid vaid imestusega, et ei või olla. Nii see konto on siis need aastad tiksunud. Isegi pangamuutuse kuu elas üle. Mina arvan, et õige kah, sest üks süsteem peabki tugev olema.
Postitaja:
rinel
kell
17:41
0
kommentaari
kolmapäev, 11. juuli 2007
Kokkuvõte Manolo loo kohta
Annan kindlasti lugejale teada selle momendi kui me serveri saame. Kuid proovin mitte Manolost rohkem kirjutada. Soovisin lihtsalt ühe oma igapäeva tegevuse kohta anda võimalikult täpse(milline narr sõna Hispaanias) ülevaate. Nüüd te peate proovima aru saada, et selles loos ei ole miskit erakordset minu jaoks ega ka teiste siin Lõuna Hispaanias elavate ja töötavate eestlaste jaoks. See on igapäevane töine või ka isiklik elu.
Oma esimesel pool aastal siin elades uskusin, et lähen hulluks. Kui mul ei oleks minu perekonda, siis ilmselt olekski läinud. Kuid kodu oli see, kuhu sai peitu pugeda. Kogesin oma elu suurimat stressi, mis kulmineerus talvel. Selleks ajaks olin suutnud omandada keele normaalsele vestlustasemele, mul oli tuttavaid hispaanlaseid ja olin suhelnud pool aastat vaid hispaanlastega. Hakkasin mõistma, mida pean tegema, et üldse midagi kätte saada. Kõige olulisem oli see, et õppisin mitte vihast siniseks minema. Õppisin aimama millal üks või teine tegevus võiks lõppeda. Ja mis kõige huvitavam, et õppisin hindama aega. Varem olin ise selline, kelle märkmik oli pea ja võisin pool päeva kulutada ming huvitava asja peale, seniks teised tööd ootasid. Siin on minu aeg ülikallis, sest olen nii enda päeva planeerija kui veel kogu büroo kalender, to do list, reminder helinaga ja kõikide jooksvate ja uute müügiprojektide juht. See Manolo lugu oli ju vaid üks osa päevast. Lisaks on veel igapäevaselt kümneid "Manolo" lugusid nagu oma büroosse wifi ja telefonipaigaldamine, mööbli ostmine ja vaheseinte ehitamine, marketing, rääkimata tavapärastest tegevustest nagu raamatupidamisettevõttega suhtlemine ja nende kontroll, personalitoimingute tegemine. Need kõik eelnevad asjad toimivad täpselt samamoodi kui Manolo ettevõtte(mis on kohaliku piirkonna edukas ettevõte). Meie ettevõtte kõige olulisem tegevis ehk igapäevane müük väärib omaette pealkirju.
Postitaja:
rinel
kell
17:51
1 kommentaari
Ikka veel Manolo teemal
Postitaja:
rinel
kell
17:23
3
kommentaari
teisipäev, 10. juuli 2007
HP Manolo seikleb jälle
Eilse kohtumise eesmärk Manologa oli üle vaadata tema poolt koostatud koondnimekiri meie asjadest. Manolo ilmus peaaegu õigel ajal nurga tagant nagu särav päike ja muutus veelgi õndsamaks meid nähes. Tundsime samuti kuidas seljad läksid sirgu ja süda soojaks. Läksime poodi ja alustasime tööd. Manolo ei lasknud end meist väga häirida ja tegeles vahepeal ka telefonimüügiga ennast aeg-ajalt meiega liites. Tal oli väga hea uudis, nimelt selgus, et ta oli kodus oma arvutil teinud valmis vägeva listi ning selle ka mälupulgale võtnud, et meile anda. Õnnetuseks oli tema mälupulk maha põlenud. Sel ajal kui me seda mõtteavaldust seedisime, ründas HP-mees tööarvutit et selle kaudu koju sissetungida. Minu IT teadmised pole väga suured ja ma kujutasin endale elavalt ette, kuidas Manolo kobas taskus sigari järele, sai miskit pihku ja süütas selle. Ja nii ta maha põleski. Meie IT juhi arvates oli see ka ainus võimalus. Sel ajal klõbistas Manolo klahvidel ja teatas mõne ajapärast, et ta ikka ei saa koduarvutisse sisse. Mehelt, kes ei ole siiamaani suutnud meile ühtegi e-maili saata, kes prindib välja kõik 10-lehelised pdf failid, et sealt ühte rida vaadata, kes kirjutab kõiki tooted eraldi exceli failidesse, et siis need välja printida ja faxida, oli sellise avalduse saamine küll kerge pettumus, kuid ikka juhtub. Ega miskit, hakkasime otsast peale tellimust tegema. Tarkvara osas oli meie soov vana hea XP ja inglise keelne office. Tundus, et Manolo jagas seda poolt ja leidis kohe Microsofti hulgimüüja kodulehelt hinnakirja. Helistas sinna ja algas väsitav vestlus. Manolo selgitas mida me tahame, kuid tundus justkui, et Microsofti mehed ei saanud aru, et jutt käib nende toodetest. Vähemalt neile ei öelnud üksi toode mitte midagi. Siis tegi meie mees neile lühikursuse, et mis on XP ja mis on Vista ja jõudis vaikselt edasi. Tundus, et Officeist ja SmallBusiness Editionist ei olnud spetsid samuti midagi kuulnud. Samuti ka hindadest, mis Manolo neile ütles. Uuriti, et kust me need leidsime ja imestati kui ütlesime, et nende kodukalt. Lõpuks teatas Manolo, et nüüd on kõik valmis ja reserveeritud meie jaoks. Ja saame asjad homseks kätte. Kuna kõik olid kurnatud, siis ei viitsinud keegi enam sellele naljale reageerida. Teadsime, et homme peame kõik uuesti tegema. Lugejale lisan selgituseks veel selle, et see oli nüüd neljas kord, kus me kõik tooted ükshaaval läbi käisime. Kuid kogemus näitab, et see ei jää viimaseks. Vähemalt kaks korda tuleb veel.
Postitaja:
rinel
kell
09:40
0
kommentaari
esmaspäev, 9. juuli 2007
Hoia silm punnis peas
HP arvutite Manolo tegi tegelikult pakkumise imekähku. Tegi kolm korda. Tühja sellest, et igakord viis ta selle isiklikult Pablo vanasse töökohta. Kust me siis selle ära tõime. Ja silmad punnis lugema asusime. Manolo tegi pakkumise kolm korda, sest siin üldiselt ei ole moes suhtuda pakkumise küsimisse väga tõsiselt ja täita täpselt need lahtrid, mis on ettenähtud, vaid on kombeks ka midagi ise juurde luua või mõned kohad täitmata jätta. Meil oli muidu excelis ettevalmistatud, et mis server ja mis arvutid koos konfiguratsioonidega. Kui Manolo mõnda asja ei leidnud, siis lõi ta sinna miskit uut ja (ainult meie meeleheaks ja abistamiseks)asendas sujuvalt selle mingi muu asjaga. Lihtsam näide oli selline, et sülearvutile polnud meie poolt küsitud dokke. Kuid olid ühed teised dokid, mis Manolo ka kohe meie tellimusse kirjutas. Esimeses pakkumise lugemise ringis ei pannud me seda muudatust isegi tähele. Alles teistkordsel ringil märkas Priit, et miski numbrikombinatsioon on justkui võõras. Ega nendelgi dokkidel miskit viga ei olnud. Hea kvaliteet ja kallim hind. Ja mittesobivus meie arvutitega. Siis lugesime veel kõik sõnasõnalt läbi ja avastasime kõrvalekaldeid. Saime Manologa veel ka lõunalauas kokku, kes tunnistas, et ta pole oma elu jooksul niisuguseid granuja`sid näinud. Et tulevad mingid mehed kuskil Horvaatiast ja teavad täpselt, detailideni, mida nad tahavad. Sellel pakkumiste nädalal olime kõik natuke närvilised. Isegi Manolo.
Remargi korras võin öelda, et ka teiste tellimustega on siin nii. Näiteks tellid poest värvi ja pintsli. Tuleb pintsel ning kuna seda konkreetset värvi ei olnud, siis on kaasas 2l liimi. Loomulikult oled sa selle kinni maksnud, sest pead ju ettemaksu tegema.
Postitaja:
rinel
kell
17:21
0
kommentaari
Visiitkaartide kasulikkus
Leppisime HP Manologa kokku, et saadame talle maili teel oma tabeli, millele tema saab hinnapakkumise teha. Lubas selle ära oodata ja siis pakkumise faxi panna või ise kohale tuua. Kuna meil oli kiire, siis me ei alustanud oma tavapärast loengut maili kasulikkusest. Manolo see eest jagas oma visiitkaarte, kus oli tema mailiaadress. Pistsime oma tabeli maili ja Jüri ütles, et ta nüüd helistab ja ütleb Manolole et "you`ve got the mail". Selgitasime Priidule, et see on lõik Pepe mailikasutamise käsiraaamatust, sest ilma helistamata Pepe maili ei loe. Tuli välja, et Manolole helistamisest oli lausa kahekordselt kasu, sest arvutimüüja ütles, et sellelt maililt mis on visiitkaardil kirjas, ei saa ta nagunii midagi kätte, kuna see on vale aadress. Nimelt firma, kes visiitkaarte talle tegi, pani vale aadressi kaardile ja siis korvamiseks andis Manolole 500 kaarti tasuta. Vale mailiaadressiga. No ja siis Manolo neid jagab. Nüüd mõistsime, miks Karlsson oli meile igaühele jaganud kaarte kaks ringi. Meie küsimise peale andis Manolo meile uue aadressi. Ütlesime, et nüüd saadame sinna, et ta võiks vaadata. Kahe päeva pärast helistasime, et küsida kuidas läheb. Loomulikult läheb Manolol väga hästi. Tänab küsimast. Mõne aja pärast katkestasime piinliku vaikusemomendi ja küsisime, et kas ta on jõudnud ka meie pakkumisega tegeleda. Ütles, et kahjuks ei ole, sest seda pole tal käes. Kuid kas ta on maili vaadanud. On vaadanud küll, kuid kuna see mail pole viimasel aastal töödanud, siis ta ei näe sealt miskit. Printisime oma tabeli ja panime talle faxi.
Postitaja:
rinel
kell
14:19
0
kommentaari
HP distribuutor
Kirjeldasime enda riistvara vajaduse ja asusime otsima. Peale esimest päeva poodides tuulamist oli selge, et niimoodi me ei jõua ka uueks aastaks miskit kokku saada. Poed olid tühjad. Või siis täis multimeedia kaste, sest see on siin pop. Keegi ei soovinud meist ka miskit kuulda või siis üritati meid veenda, et võiksime siiski osta kolm kõva multimeedia arvutit. Nad muutusid üsna vihasteks kui me ütlesime, et meil pole nende arvutitega midagi teha. Ja avaldasid ja arvamust, et ju me ikka ei tea miskit arvutitest, sest otsime nii nõrkade parameetritega 700 euroseid arvuteid. Võtsime büroos netist lahti HP koduka ja leidsime Màlaga distribuutorite nimekirja. Helistasime nad läbi. Màlaga HP distribuutoritel on ühine nimetaja-nad keegi ei müünud ega pole kunagi müünud HP-d. Sügasime kukalt ja pöördusime meie tegevjuht Pablo poole. Pablol helistas kohe oma sõbrale Manolole, kes osutus HP distribuutoriks, kellest jällegi HP kodukal sõnagi polnud. Manolo arvutipood näeb välja nagu iga teine siinne arvutipood. Umbes 15 ruutu suur ja riiulitel on müügiks telefonid. Manolo ise on äraütlemata mõnus mees, välimuselt ja olemuselt meenutab kõige rohkem Karlssonit. Manolot võib kohata iga päev oma kaupluse ees ringi jalutamas ja inimestega suhtlemas. Kui pood juhtub kinni olema, mis kena ilma korral ikka juhtub, siis Manolo on kõrval tapase baaris. Hea, et meil oli Pablo, kes tundis Manolot. Võõral läheks oma Manolo otsimine nädalaid, meil vaid viis päeva.
Postitaja:
rinel
kell
13:34
0
kommentaari
Kuidas ma sisse murdsin
Tegin laupäeval plaanid, et hommikul töötan ja õhtupoolikul poodlen. Mõeldud, tehtud. Tööga ühelepoole saanud, vahetasin riided ja tõmbasin välisukse seljatagant kinni. Siis tuli meelde, et unustasin mälupulga koju, kuid tahtsin kuskilt interneti leida, et saata mõningaid dokumente. Proovisin korterisse uuesti siseneda, kuid võti enam ei keeranud. Hispaania lukud on natuke teistmoodi kui meil ja seega mõtlesin, et mis võib olla probleem. Ah sa pagan, teine võti jäi sissepoole ette. Tuleb öelda, et ma ei olnud just kõige paremas tujus, sest laupäeval ei ole võimalik ühtegi tasulist abi kuskilt saada. Pidasin plaani, kas löön ukse sisse või akna. Kuid siis sai kohalik kogemus võitu ja tegin näo, et pole üldse häiritud ning läksin sööma. Helistasin tuttavale Pepele käigu pealt ja ütlesin, et juhtus selline lugu. Pepe oli ühes pulmas ja ütles, et see ei ole mingi probleem. Ja selgitas mulle, mida teha. Ütles veel, et hea et ma neid lukuvanasid kätte ei saanud, et need on igavesed varganäod. Sõin kõhu täis, läksin koju. Tegin nii nagu Pepe ütles ja kolme minutiga oli uks lahti. Ilma ühegi kahjustuseta. Hoidsin kokku 120 eurot. Kahjuks ei saa siinkohal protsessi kirjeldada, kuid võin vaid öelda, et vaja läheb 2L Coca-Colat.
Postitaja:
rinel
kell
13:12
0
kommentaari
esmaspäev, 2. juuli 2007
Agate tänava internet pole enam kaugel
Agate tänava (itimees Priidu korter)interneti kohta on siin blogis alguse poole lõpptulemus juba kirjas. See siin on Episode I ja II.
Episode I: kaks kuud enne Priidu saabumist võtsime ühendust kohaliku Elioniga ehk Telefonicaga. Ulmeliselt suur ettevõte. Ulmeline tegutsemine samuti, nii hull, et isegi Pepe kattub higiga kui peab Telefonicaga asju ajama. Sest tulemus on ennustamatu nii ajas kui ruumis. Nagu tavaliselt elasime läbi 20ne minutilise automaatvastajale vastamise, et kuhu, kellega, mis asjus, sugu, vanus ja kas koeri on, etc. Ning andsime aadressi, kuhu vajame netti. Lubati kunagi ühendust võtta. Telefonica inimesed on läbinud spetsiaalse erikursuse" Kuidas olla pime ja kurt küsimustele millal ja kui palju maksab? Ning teha seda kõige ebasõbralikumal moel".
Episode II: Priit saabus Tallinnast kohale, internet mitte. Jätkasime helistamist. Vastuseks tavaline: probleeme pole, kohe teeme ära. Ühel kenal hommikul Priit ja Jüri tööle ei saabunud. Poole tunni pärast oli mul selge, et siin on kaks võimalust. Kas õnnetus kiirteel või kohtumine Telefonica tehnikuga. Pooleteise tunni pärast mehed saabusid büroosse ja olid rõõmsalt elevil. Tehnik oli hommikul ukse tagant helistanud, Jürit-Priitu olid juba 25km kodust eemal otsa kiiresti ümber pööranud ja padavai kodu poole tagasi põrutanud. Tehnik oli senikaua viisakalt oodanud(kolmel järgmisel kliendil lükkus järelikult net nädalaks edasi). Kolmekesi koos olid nad läinud ühistu "Telecomunicacionese" kapi juurde, mis oli lukus. Võtit ei kuskil. Võti asub teooreetiliselt maja presidendi juures. Presidendi elukohta ei teadnud ei Priit ega terve maja elanikud. Tehnik lõi särama kiirest lahendusest ja soovis head päeva ning lubas lähipäevil läbi astuda. Priidu korteri omanik selgitas lõunaks välja, et võti on keldris asuvas tehnika poes. Mõneaja pärast selgus, et selle maja keldris tehnikapoodi ei ole. Tõehuvides pean lisama, et keldrit samuti mitte. Omanik sellepeale verest välja ei löönud ja lubas edasi selgitada. Juba tunnikese pärast oli tal võtmele uus asukoht väljapakkuda nimelt tema motika panipaik. Leppisime kokku, et kohtume õhtul kell 19 maja ees. Kell 19.50 oli mees koos võtmega kohal. Kiire ühendus Telefonica lõbusa tehnikuga ja järgmine hommik oli mees uuesti kohal. Läksime kapini, avasime ja seal leidus see, mis juba eelmises jutus kirjas. Peale tehniku töötlemist selgus, et Telefonica kaableid pole ei selles ega ka naabermajas ja magistraal isegi ei puuduta seda kvartalit. Peale kahte nädalat siin viibimist on Priit karastunud. Kui tal pilt uuesti ette tuli, tähendas ta vaid, et tegelikult ju probleemi ei ole. Vat seda nimetan heaks enesevalitsuseks.
Postitaja:
rinel
kell
12:41
0
kommentaari
Kahe nädalaga infrastruktuur
Siia ettevõtet asutades tegin kohe otsuse, et infrastruktuuri jaoks kasutan spetsialiste Eestist. Kohapeal ollakse selles suhtes väga ajast maas. Kutsusin Eestist itimehe, kel ülesandeks ehitada meile infra: riist ja tarkavara, crm, telefonijaam ja internetiseerimine. Kohtusin Priiduga mõni kuu tagasi Eestis ja usaldades tema kogemust juba kaheksa aastat, tegin kokkuleppe, et ta võiks juuni lõpus tulla ja teha meile see väike asi ära. Priit oli varmalt nõus. Maigutas tükk aega suud, kui ütlesin, et läheb umbes poolteist kuud. Arvas, et soojus on mulle liiga teinud, sest töömahtu on maximaalselt kaheks nädalaks. Ei hakanud temaga vaidlema, ütlesin, et võta piletid pooleteiseks kuuks ja parem usu mind ja kui tahad rääkida tähtaegadest, siis räägime, kui oled kaks nädalat töötanud. Nüüd on ta siis siin, kaks nädalat on läbi, kaheteisttunnised tööpäevad seljataga, töötab ka laupäeviti ja pühapäeviti. Meie tehnika direktor Jüri, kes on siin elanud aastaid ja valdab kohalikku keelt, on teda abistanud iga päev. Priit-poiss näeb natuke närb välja, niipalju enam ei naera, kolm kilo on alla võtnud, vaevleb süümekates, sest õhtuti elab tööpäeva läbi ja saab aru, et hoolimata päevasest nabarebestamisest ei ole jõudnud kuhugi. Ajakavast mainis vaid niipalju, et see minu poolt pakutud poolteist kuud võib väheks jääda...
Postitaja:
rinel
kell
12:10
0
kommentaari