Kes kontrollib tööpäeva

Kell on 11 hommikul. Oleme neljakesi oma laudade taga büroos ja nohistame arvutitega. Kõik on rahulik, kella järgi tundub, et saame hakkama. Isegi Pablol on võime rahulikult istuda ja miskit arvutiga klõbistada. Järsku avaneb uks ja sisse tulevad kaks koristajat. Oh pagan, meenub et on reedene päev s.t koristuse päev. Ühekorraga saab meie büroost lärmav metroojaam. Imestan kuidas kaks tädi suudavad tekitada nii palju kisa. Nad vestlevad suure mõnuga ja katkematult, üks ühes büroo otsas ja teine teises. Vaba maailma sundimatusega tõmbavad nad ka meid oma vestlusesse. Koristamine toimub kohutavate nöör moppidega, mida koristusmaailams nimetatakse " hispaania moppideks". Nende tööriistade ülesanne on sitt laiali määrida, kasutades suurel hulgal vett ja lõhnaaineid. Minu mitmekordne selgituse peale, et meil on põranda all kaablid ja palun vähem vett kasutada, reageerivad nad kiirete noogutuste ja rõõmsa lobaga, et nad teavad seda ja probleemi pole, ning tõmbavad uue liitri vett põrandale. Iga viie minuti tagant küsivad nad meilt, et kust veel on vaja puhastada või veavad meid kuhugi pleki juurde, et näidata, kui hästi nad seda puhastasid. Kui neil töötuju otsa saab ja nad midagi ei viitsi teha,( see juhtub tunni jooksul 3-4 korda), siis nad veenavad meid asjade puhastamise võimatuses. Olen kuulnud, et miks ei saa täna põrandat puhastada, sest neil just seda asja kaasas pole. Või et miks ei saa klaase puhastada, või et miks ei saa plekki ära võtta. Avastasin juba meie eelmises büroos, et hispaania koristajatel on kombeks lapiga üle käia kõik nähtavad pinnad, ehk siis ühe lapiga, mida nad kasutavad klaasi, riiulilt tolmu, jne puhastamiseks, selle pistavad nad ämbrisse ja käivad üle ka arvuti klaviatuurid, monitori, koopiamasina klaasi ja nupud. Seega keelasin esimesel päeval neil meie tehnikat puutuda, k.a serveri kapi ust. Siis tabas mind tugev selgituste valing, kuidas nad kohe ei kannata mustust arvutil ja nad teevad kõik kasvõi tasuta üle, aga tuppa tulles neil läheb kohe süda pahaks, kui nad tolmust arvutit näevad.... Siinkohal oli mul hea meel, et olen blond ja välismaalane, sest minu mitmekordsete ei-de peale nad arvasid, et ma olen lihtsalt tavaline kiiksuga topakas, aga vähemalt nüüd nad ei puudu tehnikat. Tuulispasana üle kontori käinud, lahkuvad nad viimaste kiledate hõigete saatel ja kogu kontor istub väsinult, sest oleme osalenud koristusejuhtide ja abitööjõuna tunniajases pingelises protsessis. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Homme jälle reede.

Internet hiilib jälle

Üks eluetapp on läbitud, selle hooaja internet on meil kodus kohal. Mis toimus? Kevadel vahetasime elukohta. Üks rendileping sai läbi ja me pidime mujale kolima. Kolimistähtaeg oli 25. juuni. 15. mail andsime sisse taotluse, et uude kohta interneti saada. Sedapuhku tundus asi lihtsam, sest uues korteris oli olemas sisselülitatud telefoniliin. Mõtlesime, et kui ikka kuu aega varem hakata jooksma, siis võib olla saame sissekolimise ajal neti tööle. Jaanipäeva paiku helistasime üle ja öeldi, et enne 14. juulit saab. 16.juulil selgus, et enne 25. juulit tuleb. Siis tuli kätte suur august, mis on Hispaania kollektiivpuhkuse kuu. Seega 3.septembril alustasime uuesti neti ootamist. Peale mitmeid helistamisi öeldi, et tehnikud käisid ükspäev juuli lõpus, aga meid polnud kodus. Ja peale seda käiku arvasid, et me ei taha ja see töö kustutati. Sellist pööret me ootasimegi, sest siinsetel ettevõtetel on kombeks ilmuda sinu ukse taha, ilma et keegi ette helistaks ja siis, kui kedagi kodus ei ole, tõmbavad nad uttu ja sa saad sellest teada alles siis, kui ise ühendust võtad. Loomulikult oled ise süüdi, et sind kodus pole. Ja kohalikele on see arusaamatu, et miks sind näiteks teisipäevasel tööpäeval kell 11 kodus pole? Nüüd olime oma uue neti tellimusega eelistatud seisus, sest tundus, et meie tahe on endiselt vankumatu. Lubati paari nädalaga see asi ära teha, sest nii tühine asi ju rohkem aega ei võta. Kolme nädala pärast helistasime uuesti, siis öeldi, et tehnikud ei leia meie maja üles. Elame rajoonis, mis on ca kümmekond aastat vana ja olen ise siia nii kaardi kui ka GPS-i järgi sõitnud. Nii toodi karp mulle büroosse, mis asub Malagas, s.t 75km kodust eemal. Koos kolleeg Jüriga installisime ja tõmbasime samal õhtul kodus neti käima ja siin ma siis seda lugu kirjutan, enda isiklust internetist 4,5 kuud peale selle tellimist. Telefonical on 41 miljonit klienti ja 60 000 töötajat ning veel 66 000 töötajat kui ka outsource arvestada. Mõtetu info nende kodulehelt

Ikka tehti ära

Eelmises jutus mainisin, et küll ma selle katkise kummi ikka korda saan. Saingi ja päris kiiresti. Viis päeva kulus, kuid nüüd on kena. Nimelt pöördusin viimases hädas Pablo poole ja küsisin, kas ta saab aidata. Viimases hädas sellepärast, et tegelikult ühelt hispaanlaselt abi paluda on igavene rist ja viletsus. Ta läheb õnnest särama, kui sa temalt abi küsid, ta kukub sebima ja helistama oma sugulastele ja sõpradele, ta kulutab selleks kolm päeva, ta saadab sind kümnesse kohta mitmeid asju vaatama, ta ei kohku sellest tagasi, kui sa seletad, et see ei sobi, et see on mopeedi rehv aga sina tahad autole. Ja tavaliselt lõpeb see sellega, et sa vaikselt nihverdad end nendest käimistest kõrvale ja tal läheb nädalaga sinu abistamise tuhin üle. Arvasin nii ka seekord: kuid võta näpust Pablo helistas Pepele, Pepe ütles et ta on need haruldased kummid riiulil ja et tulgu ma kohe. Läksingi, endal rehv näpus ja ei uskunud ka siis oma õnne, kui kumm vahetatud oli. Uurisin rehvi peal olevaid numbreid, kõik nagu paistis korras olevat, kuskilt ei näinud lõksu. Küsimuse peale, et mis kell ma teise homme ära vahetada saan, et kas kell 10? Juba kell 8 oleme avatud. Aina paremaks läheb. Läksin hommikul 8.06 täie veendumusega, et töökoda on veel suletud, kuid töö juba käis. Ning teinegi kumm vahetati tsiuh! ära. Helistasin kohe naisele ka, et uskumatut lugu rääkida. Tema arvas, et ma olen juba hommikul vara purjus. Mul olid uued rehvid all, olin maksnud ja töökojast välja sõitnud ja mõtisklesin, et kuidas on võimalik et kõik klapib, kuid ei suutnud kuskilt mingitki vimkat leida. Õhtul parkisin auto maja ette ja midagi oli tarvis võtta kõrvalistuja istmelt nii, et pidin sisenema kõrvaistuja uksest. Uks kääksatas imelikult. Ma ei pööranud sellel suurt tähelepanu. Järgmine päev läksime Jüriga sööma ja uks käis nüüd juba kriiksuga piida vastu. Jüri küsis, et ahaa, käisid töökojas rehvi vahetamas jah. Vaatasin talle otsa, et kust teab. No kuskil mujal ei keerata ust niimoodi tuksi, kui kummitöökojas hoolimatu Pepe autole tungraua valesti alla paneb. Ma ei vedanud ennast ka seekord alt, s.t ikka tehti mulle ära.

Autosõit on ajavõit

Sõitsin reedel koos külalistega Benalmádena poole õhtust sööma. Paar kilomeetrit enne käis pauk ja rehv oli õhtal. Kuna Mersu on nii peen auto, et varuratast pole, vaid on mingi pasta ja pump, mis kahjuks ei aita, kui kumm ribadeks on, siis kutsusin treileri järele. Kui Hispaanias miski töötab, siis on see autotreiler ja surnu matmine. Auto oli viuh! poole tunni pärast kohal. Peale ja minema. Pani meid kodu juures maha ja laupäeva hommikul võtsin ratta kaenlasse ja sõitsin kummimeeste juurde. Spetsiaalselt kummidele spetsialiseerunud firma ütles mulle, et sellist kummi neil pole. Sarnast aga on küll. Tõsi, nad küll arvavad, et laos seda pole, kuid kuna on laupäev, siis nad laoseisu ei näe. Alles esmaspäeval. Palusin telefoninumbrit, kuid tädi ütles, et pean ise kohale tulema. Kui siis seda kummi on, ei lähe rohkem kui nädal. (tõlkes tähendab see umbes ühte kuud). Läksin teise kohta, sama jutt. Lõpuks läksin Mersu keskusesse, sealgi seda toodet polnud. (mul ei ole miski spetsiaalrehv, poest koos autoga ostetud originaaltooted all). Mersu mees vähemalt küsis minu numbri ja lubas helistada esmaspäeval. Millesse mul küll usku polnud. Kuid täna kell 15 ta helistaski, et ütelda, et sellist toodet pole. Küsisin, et äkki saab tellida? Ei saa. Mis ma siis teen? Ei tea. Olen ennegi pidanud siin tegelema natuke rikkis autodega ja kogu see Kolgata tee on mitu korda läbitud. Lõpuks saab alati korda. Mis häirib, on see, et sul kulub peaagu nädalajagu tööpäevi, et sebida endale ühte õnnetut rehvi. Jooksen nüüd jälle linnapeale, ratas seljas.

Kuidas renti maksta

Olen puhkuselt tagasi ja kohe pommitati mind mailide ja telefonikõnedega, et mis toimub, miks ma enam ei kirjuta. Kaugemad lugejad isegi Venemaalt võtsid ühendust. Hetkel ootan ühte Pepet, kes pidi pool tundi tagasi kohe minu juurde jõudma ja mõtlesin, et viskan siis esimese sügisese loo paberile. Rentisime büroo. Nagu ikka, nõuti ühe kuutasu võrra tagatist ja esimese kuu ettemaksu. Oli poolik kuu, nii et tibi pidi tükk aega arvutama palju kõik kokku on. Esimese korraga ütles summaks 2700. Kuurent oli muidu 1100. Juhtisin tähelepanu väikesele näpukale. Uus arvutus hakkas juba lähemale jõudma. Samas tegime lepingu, et nad hakkavad iga kuu rendisummat meie arvelt maha võtma. Olen varemgi juba kirjutanud, et see on siin maal üks iseärasus. Küsisin, et mis kuupäeval nad selat raha võtavad. Oleme väikese eelarvega ettevõte ja 1100 eurot ei ole naljaasi. Arvas, et ikka kuu jooksul. Kui üritasin täpsustada, siis ta pakkus välja, et mõnikord esimesest viiendani aga mõnikord ka kuu keskel ja mõnikord ka kuulõpus. Planeeri siis niimoodi rahavoogusid, kuid sain aru et täpsemaks minna enam ei saa. Kahe nädala pärast tuli tüdruk uuesti ja ütles, et eelmine kord olin ma 40 euri vähem maksnud ehk käibemaksu osa. See teda ei huvitanud, et maksin ju selle summa, mis tema ütles. Küsisin, et kas maksan nüüd ise või ta võtab selle koos järgmise rendisummaga arvelt maha. Oli nõus maha võtma. Umbes kümnendal tuli tüdruk uuesti ja teatas solvunud häälel, et nemad olid proovinud raha maha võtta ja ei saanud. Tegin ettepaneku, et äkki unustaks nüüd selle mahavõtmise teema, tehke arve, ma maksan ja kõik kombes. Nii nõmeda ettepaneku peale ta isegi ei vastanud. (Varem olen kirjutanud, et arve on siin juba makset tõendav dokument). Uurisin, et ega tal äkki meie kontonumber valesti kirjutatud pole. Arvas, et see on välistatud, kuid võib ju vaadata. Seda öeldes ei unustanud ta oma solvunud ja ärritunud olekut. Kui ta oma paberi ettenäitas, siis parandasin kontonumbri ära. Sõnagi lausumata, sirgel seljal kõndis tüdruk välja. Umbes 20nda paigus tuli ta tagasi ja ütles, et me ei ole renti maksnud. Arvasin, et lepingus oli ju teistmoodi. Selgus, et seekord arvas tüdruk, et me kanname ise. No miks...kurat seda teab. No kandsin ära. Koos unustatud 40 euroga. Järgmise kuu 5ndal oli ta uuesti ukse taga ja ütles, et ei saa raha meie kontolt kätte. Numbrid olid õiged ja ega ei oskagi öelda, mis viga oli. Ilmselt "asjaolud". Kandsin raha üle ja avaldasin arvamust, et äkki ikka teekski nii, et ma kannan iga kuu ise. Arvas, et see on jama ja tekitab palju segadust. Kolmas kuu oli juba 25.s ja raha ei olnud veel arvelt maha võetud. Kuna see oli selles büroos meil viimane kuu, siis arvasin, et ju arvestavad selle alguses makstud tagatise viimase kuu rendiks. Aga olin liiga optimistlik, tibi jälle ukse taga ja ma juba automaatselt kandsin talle summa üle. Nüüd me oleme juba peaaegu poolteist kuud sellest büroost väljas ja ootame oma tagatist. Suhelnud oleme palju. Nad arvasid et septembri lõpuks saavad nad selle üle kanda. Et siis on kõik puhkuselt tagasi ja palju aega sellega tegeleda. Hoian pöialt, sest reeglina sa makstud tagatist siin maal enam ei näe. Ah soo tegemist on piirkonna ainsa ärikeskuse ketiga, mis on tuntud ja tunnustatud. Selline lugu praegu ja Pepet ikka veel pole.