Olen süüdi

oma päevaraamatu ees. Sissekandeid on vähe. Viimane kuu on olnud raske ja pingeline ning sulg ei jookse kui pinget on palju. Liigun aga kohe edasi oma töise sarjaga Ärist. Üldine pilt turust annab positiivse ülevaate kõikidele, kes siia Lõuna Hispaaniasse puhkama tulevad. Mis siis turistist ärimees näeb? Sadu eravillasid, mille ruutmeetrid algavad 300st ja lõpevad mõnikord kaugelt üle 3000. Suuri, sadade liikidega aedasid, mis katavad hektareid. Kalleid butiike, kus müüakse ropu raha eest tihtipeale mitte vähem roppe asju. (tõsi, on asju ilusaidki). Miljoneid kroone maksvaid autosid, Porsche muuseas, on odavauto. Kõik välismaalastest residendid ja muidu majaomanikud nutavad igapäev, et igalpool on kehv teenus ja keegi ometi võiks asjad paika panna ja kvaliteetset teenust osutada, maksku või rubla. Sõnum turult on ju selge, siin vedeleb raha maas, tule ja võta. Aga, võta näpust. Ega see nii kerge olegi. Kõigepealt peaks eraldama hispaania turu ja välismaalaste turu. Välismaalane on kliendina pigem eramaja omanik ja hispaanlane kuskil äris või ühistus juhatuse liige. Loomulikult "magusam" tundub hispaanlane. Hispaanlasega on iseenesest lihtne. Sa pead saama "võrgu" liikmeks. Väiksed võrgud moodustavad omavahel võrkkonnad, mis omakorda moodustavad juba võrgustikud. Kui sa oled seal sees, siis hakkab ka äri liikuma. Nii et põhimõtteliselt on lihtne. Natuke pärsib see asjaolu, et sul on vaja minimaalselt kaks-kolm aastat, et sul tekiks oma võrk. Ja ega ju paigal seistes ei teki. Kui aga liigutad, siis on kohe ka kulud. Kui sa üritad väljastpoolt siseneda, siis ei loe sinu odav hind, efektiivne teenus, säästuprogrammid ega turundusnipid. Olles onupoeg, ei ole probleemi kingsepal lasta leiba teha või pagaril keevitaja olla. Oluline on see, et onupoega saab usaldada. Sellepärast ongi siin lõunas kõik tillukeste perefirmade käes. Käive nii umbes 2-3 sada tuhat aastas. Suurfirmadel vaid sellised kliendid, kes on nendel üle Euroopa või vähemalt üle Hispaania. Välismaalastega on ka lihtne. Võrku vaja pole, tarvis läheb õnne. Tema puhul on keerulisemaks tema kättesaadavus, sest ta asub Lõunas vaid kuu-paar aastas ja siis tahab ta puhata. Sul peab olema silma ja kõrva, et teda tabada ja siis veelkord tabada sellel hetkel kui ta on puhkamisest natuke tüdinud ja tahaks atra haarata. Selline- ühtne ruumis, ajas ja hingeseisundis olemise moment-on umbes sama tõenäoline nagu Viking Lotoga võitmine. Ehk siis momente on vähe, kuid siiski on. Teine mure on see, et need, kes on varem lubanud maksta ükskõik mida hea teenuse eest, istuvad nüüd vaikselt kui hiired, sest on nad ju praegu väljakäinud 100 EURi kuus Suure Lootuse ehk olematu teenuse ja olematu kvaliteedi eest(kuid Pepe ikkagi on ju kohal käinud). Ja igakord, peale suhtlemist olemasoleva teenuse osutajaga, Lootus muudkui suureneb, sest ta ju lubab kindlasti asja korda teha "manjaana". Nii et selge see, et kui meie lubame teha Suure Paugu kohe ja täna ja küsime selle eest 1000 EURi, siis hakkab rahast kahju. Ilmselgelt on hinnavahe, kuid ega 100 EURi eest peale Lootuse ja Suhtlemise sa ei saagi. Kuid mõned on ka Suurt Pauku katsetanud ja selle üle päris rõõmsad ning tulevik, kuigi visalt, on nende päralt. Nii et mul on hea meel, et mitmed hakkavad mõistma, et kui soovid olla Lõuna Hispaanias mugavalt ja pikalt, siis turva-ja kinnisvarahooldusteenused osta Esfera Grupilt.

Sissejuhatus jätkub

Olen teil pikalt lasknud eelmist peatükki lugeda ja seedida. Selgus, et äri läheb meil paremini kui kõikidel teistel hispaania ettevõtetel ja on pidevalt kiire. Miks Pepe vastas nii? Kui me poeme sügavamale Pepe südamesse, siis saame teada, et ta ei vasta mitte kunagi, et tal läheks kehvasti, ta ei vasta isegi kunagi, et tal läheks normaalselt(mäletate sommide väitel on eestlane ainus rahvus, kes vastab et tal läheb normaalselt). Kui teilt siin maal küsitakse, et kuidas läheb(que tal?) ja te vastate, et normaalselt(normal) siis on Pepe kindel, et ilmselt on teie lähisugulane ära surnud või miskit muud sama halba juhtunud. Teil on kaks vastuse varianti, kas väga hästi (mui bien) või hästi (bien). Bien vastatakse tavaliselt siis, kui te samale inimesel vastate juba kuuendat korda samal päeval, et kuidas läheb. Näiteks vastupidiselt Eestis eksisteerivale arusaamale, vastatakse ka siis küsimusele "kuidas läheb" vastusega "väga hästi", kui teid on samal päeval töölt lahti lastud. Sest normaalselt või halvasti on ainult juhul, kui see on inimestega seotud näiteks kellegi surm või vigastatus. Kuid materiaalsed asjad ja probleemid ei kuulu halvasti olemise valdkonda. Kokkuvõtteks siis teile, et kõikidel hispaania ettevõtetel läheb väga hästi ja meil kõige paremini.

Sissejuhatus ärifilosoofiasse

Mõned usinamad lugejad on ikka küsinud, et kuidas meie ettevõttel siin ka läheb. Mõtlesin, et kirjutan ühe lugude sarja sellest, mismoodi meil läheb. Alustuseks väike ekskurss ärifilosoofiasse, kus katsume järgi kohalikud tavad ja uskumused(niimoodi alustas kunagi minu sotsiooloogia õppejõud Andrus Saar, mõtlesin, et hästi pop). Alustame suhtumisest. Näide 1: kui te küsiksite Pepelt, et kuidas meie äri läheb, siis kõigepealt vaadake muutuseid tema näos. Üle tema nonstop pruuni näo tuleb soe ilme, tema lumivalged ühtses reas olevad 32 hammast löövad särama naeratusest, mis teeb relvituks mitte ainult tüdrukud, vaid ka mehed ja alles siis, kui sa oled juba pimestatud, tuleb ka vastus, et äri läheb suurepäraselt. Parimat oleks raske tahta, kliente tuleb päevast päeva. Üks suurem kui teine. Pooled nendest kuuluvad rikkuselt Hispaania esi saja sisse. Iga päev läheb äri suuremaks. Meeskond on suurepärane, kõik oma ala spetsialistid ja müüme unikaalseid tooteid, mida Hispaanias keegi teine ei tee. Iga päev on vaid üks suur õnnestumine. Näide 2: Kui te küsite Pepelt, et kas päev on väga kiire, siis on tõenäoline vastus, et päev on ülikiire, algab esimesel tunnil ja lõpeb viimasel. Terve nädal on kohtumisi täis planeeritud ja minuga võiks ta kohtuda mitte enne järgmist nädalat. Seda kõike vestlete kohvikus, kus ta bocadillo ampsude vahele räägib vähemalt tunnikese kui meeletult kiire tal on. Samal ajal vastab umbes 15nel korral telefonile oma parimatele sõpradele, onupoegadele ja muidu inimestele, kellele ta selgitab, et tema päev on väga täis. Kahele helistajale ütleb, et ta siiski täna ei jõudnud sellele tund tagasi toimunud kohtumisele, sest et jube kiire oli. Siis lähete koos tagasi kontorisse ja Pepe loeb sulle ette milliste klientidega ta täna kohtub ja mis dokumentidega tegeleb. Ja kaob kuhugi. Mõnede tundide pärast helistan ja küsin, et mis teed. Tuleb välja, et on Sevillasse jõudnud. Sest pidi naisega titeriideid ostma.

Kes kontrollib tööpäeva

Kell on 11 hommikul. Oleme neljakesi oma laudade taga büroos ja nohistame arvutitega. Kõik on rahulik, kella järgi tundub, et saame hakkama. Isegi Pablol on võime rahulikult istuda ja miskit arvutiga klõbistada. Järsku avaneb uks ja sisse tulevad kaks koristajat. Oh pagan, meenub et on reedene päev s.t koristuse päev. Ühekorraga saab meie büroost lärmav metroojaam. Imestan kuidas kaks tädi suudavad tekitada nii palju kisa. Nad vestlevad suure mõnuga ja katkematult, üks ühes büroo otsas ja teine teises. Vaba maailma sundimatusega tõmbavad nad ka meid oma vestlusesse. Koristamine toimub kohutavate nöör moppidega, mida koristusmaailams nimetatakse " hispaania moppideks". Nende tööriistade ülesanne on sitt laiali määrida, kasutades suurel hulgal vett ja lõhnaaineid. Minu mitmekordne selgituse peale, et meil on põranda all kaablid ja palun vähem vett kasutada, reageerivad nad kiirete noogutuste ja rõõmsa lobaga, et nad teavad seda ja probleemi pole, ning tõmbavad uue liitri vett põrandale. Iga viie minuti tagant küsivad nad meilt, et kust veel on vaja puhastada või veavad meid kuhugi pleki juurde, et näidata, kui hästi nad seda puhastasid. Kui neil töötuju otsa saab ja nad midagi ei viitsi teha,( see juhtub tunni jooksul 3-4 korda), siis nad veenavad meid asjade puhastamise võimatuses. Olen kuulnud, et miks ei saa täna põrandat puhastada, sest neil just seda asja kaasas pole. Või et miks ei saa klaase puhastada, või et miks ei saa plekki ära võtta. Avastasin juba meie eelmises büroos, et hispaania koristajatel on kombeks lapiga üle käia kõik nähtavad pinnad, ehk siis ühe lapiga, mida nad kasutavad klaasi, riiulilt tolmu, jne puhastamiseks, selle pistavad nad ämbrisse ja käivad üle ka arvuti klaviatuurid, monitori, koopiamasina klaasi ja nupud. Seega keelasin esimesel päeval neil meie tehnikat puutuda, k.a serveri kapi ust. Siis tabas mind tugev selgituste valing, kuidas nad kohe ei kannata mustust arvutil ja nad teevad kõik kasvõi tasuta üle, aga tuppa tulles neil läheb kohe süda pahaks, kui nad tolmust arvutit näevad.... Siinkohal oli mul hea meel, et olen blond ja välismaalane, sest minu mitmekordsete ei-de peale nad arvasid, et ma olen lihtsalt tavaline kiiksuga topakas, aga vähemalt nüüd nad ei puudu tehnikat. Tuulispasana üle kontori käinud, lahkuvad nad viimaste kiledate hõigete saatel ja kogu kontor istub väsinult, sest oleme osalenud koristusejuhtide ja abitööjõuna tunniajases pingelises protsessis. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Homme jälle reede.

Internet hiilib jälle

Üks eluetapp on läbitud, selle hooaja internet on meil kodus kohal. Mis toimus? Kevadel vahetasime elukohta. Üks rendileping sai läbi ja me pidime mujale kolima. Kolimistähtaeg oli 25. juuni. 15. mail andsime sisse taotluse, et uude kohta interneti saada. Sedapuhku tundus asi lihtsam, sest uues korteris oli olemas sisselülitatud telefoniliin. Mõtlesime, et kui ikka kuu aega varem hakata jooksma, siis võib olla saame sissekolimise ajal neti tööle. Jaanipäeva paiku helistasime üle ja öeldi, et enne 14. juulit saab. 16.juulil selgus, et enne 25. juulit tuleb. Siis tuli kätte suur august, mis on Hispaania kollektiivpuhkuse kuu. Seega 3.septembril alustasime uuesti neti ootamist. Peale mitmeid helistamisi öeldi, et tehnikud käisid ükspäev juuli lõpus, aga meid polnud kodus. Ja peale seda käiku arvasid, et me ei taha ja see töö kustutati. Sellist pööret me ootasimegi, sest siinsetel ettevõtetel on kombeks ilmuda sinu ukse taha, ilma et keegi ette helistaks ja siis, kui kedagi kodus ei ole, tõmbavad nad uttu ja sa saad sellest teada alles siis, kui ise ühendust võtad. Loomulikult oled ise süüdi, et sind kodus pole. Ja kohalikele on see arusaamatu, et miks sind näiteks teisipäevasel tööpäeval kell 11 kodus pole? Nüüd olime oma uue neti tellimusega eelistatud seisus, sest tundus, et meie tahe on endiselt vankumatu. Lubati paari nädalaga see asi ära teha, sest nii tühine asi ju rohkem aega ei võta. Kolme nädala pärast helistasime uuesti, siis öeldi, et tehnikud ei leia meie maja üles. Elame rajoonis, mis on ca kümmekond aastat vana ja olen ise siia nii kaardi kui ka GPS-i järgi sõitnud. Nii toodi karp mulle büroosse, mis asub Malagas, s.t 75km kodust eemal. Koos kolleeg Jüriga installisime ja tõmbasime samal õhtul kodus neti käima ja siin ma siis seda lugu kirjutan, enda isiklust internetist 4,5 kuud peale selle tellimist. Telefonical on 41 miljonit klienti ja 60 000 töötajat ning veel 66 000 töötajat kui ka outsource arvestada. Mõtetu info nende kodulehelt

Ikka tehti ära

Eelmises jutus mainisin, et küll ma selle katkise kummi ikka korda saan. Saingi ja päris kiiresti. Viis päeva kulus, kuid nüüd on kena. Nimelt pöördusin viimases hädas Pablo poole ja küsisin, kas ta saab aidata. Viimases hädas sellepärast, et tegelikult ühelt hispaanlaselt abi paluda on igavene rist ja viletsus. Ta läheb õnnest särama, kui sa temalt abi küsid, ta kukub sebima ja helistama oma sugulastele ja sõpradele, ta kulutab selleks kolm päeva, ta saadab sind kümnesse kohta mitmeid asju vaatama, ta ei kohku sellest tagasi, kui sa seletad, et see ei sobi, et see on mopeedi rehv aga sina tahad autole. Ja tavaliselt lõpeb see sellega, et sa vaikselt nihverdad end nendest käimistest kõrvale ja tal läheb nädalaga sinu abistamise tuhin üle. Arvasin nii ka seekord: kuid võta näpust Pablo helistas Pepele, Pepe ütles et ta on need haruldased kummid riiulil ja et tulgu ma kohe. Läksingi, endal rehv näpus ja ei uskunud ka siis oma õnne, kui kumm vahetatud oli. Uurisin rehvi peal olevaid numbreid, kõik nagu paistis korras olevat, kuskilt ei näinud lõksu. Küsimuse peale, et mis kell ma teise homme ära vahetada saan, et kas kell 10? Juba kell 8 oleme avatud. Aina paremaks läheb. Läksin hommikul 8.06 täie veendumusega, et töökoda on veel suletud, kuid töö juba käis. Ning teinegi kumm vahetati tsiuh! ära. Helistasin kohe naisele ka, et uskumatut lugu rääkida. Tema arvas, et ma olen juba hommikul vara purjus. Mul olid uued rehvid all, olin maksnud ja töökojast välja sõitnud ja mõtisklesin, et kuidas on võimalik et kõik klapib, kuid ei suutnud kuskilt mingitki vimkat leida. Õhtul parkisin auto maja ette ja midagi oli tarvis võtta kõrvalistuja istmelt nii, et pidin sisenema kõrvaistuja uksest. Uks kääksatas imelikult. Ma ei pööranud sellel suurt tähelepanu. Järgmine päev läksime Jüriga sööma ja uks käis nüüd juba kriiksuga piida vastu. Jüri küsis, et ahaa, käisid töökojas rehvi vahetamas jah. Vaatasin talle otsa, et kust teab. No kuskil mujal ei keerata ust niimoodi tuksi, kui kummitöökojas hoolimatu Pepe autole tungraua valesti alla paneb. Ma ei vedanud ennast ka seekord alt, s.t ikka tehti mulle ära.

Autosõit on ajavõit

Sõitsin reedel koos külalistega Benalmádena poole õhtust sööma. Paar kilomeetrit enne käis pauk ja rehv oli õhtal. Kuna Mersu on nii peen auto, et varuratast pole, vaid on mingi pasta ja pump, mis kahjuks ei aita, kui kumm ribadeks on, siis kutsusin treileri järele. Kui Hispaanias miski töötab, siis on see autotreiler ja surnu matmine. Auto oli viuh! poole tunni pärast kohal. Peale ja minema. Pani meid kodu juures maha ja laupäeva hommikul võtsin ratta kaenlasse ja sõitsin kummimeeste juurde. Spetsiaalselt kummidele spetsialiseerunud firma ütles mulle, et sellist kummi neil pole. Sarnast aga on küll. Tõsi, nad küll arvavad, et laos seda pole, kuid kuna on laupäev, siis nad laoseisu ei näe. Alles esmaspäeval. Palusin telefoninumbrit, kuid tädi ütles, et pean ise kohale tulema. Kui siis seda kummi on, ei lähe rohkem kui nädal. (tõlkes tähendab see umbes ühte kuud). Läksin teise kohta, sama jutt. Lõpuks läksin Mersu keskusesse, sealgi seda toodet polnud. (mul ei ole miski spetsiaalrehv, poest koos autoga ostetud originaaltooted all). Mersu mees vähemalt küsis minu numbri ja lubas helistada esmaspäeval. Millesse mul küll usku polnud. Kuid täna kell 15 ta helistaski, et ütelda, et sellist toodet pole. Küsisin, et äkki saab tellida? Ei saa. Mis ma siis teen? Ei tea. Olen ennegi pidanud siin tegelema natuke rikkis autodega ja kogu see Kolgata tee on mitu korda läbitud. Lõpuks saab alati korda. Mis häirib, on see, et sul kulub peaagu nädalajagu tööpäevi, et sebida endale ühte õnnetut rehvi. Jooksen nüüd jälle linnapeale, ratas seljas.